Sügavsukeldumisese pioneeri Hannes Kelleri katsetused.
Sveitslane Hannes Kelleri isiksust ümbritseb tänaseni saladuslikkuse
loor. Zürichi ülikooli
matemaatikaprofessor Keller tegeles allveeujumisega. Temast sai oma maa
üks kogenumaid ja julgemaid akvalangiste. Varsti muutus tema nimi
tuntuks kogu maailma allveeasjanduse eriteadlastele, kuid hiljem ka laiemale
lugejaskonnale. Kelleri katsete vastu, mis olid ootamatud ja ebatavalised,
tundsid huvi isegi veealustest uuringutest väga kaugel seisvad inimesed.
Kaheldes lämmasikujoobe klassikalises
teesis, koostas Keller gaasisegu, mis koosnes 5% hapnikust ja 95%
lämmasikust. Ta hakkas tegema ettevalmitusi sukeldumiseks.
Pisutki tuukriasjandust mõistvad inimesed nimetaksid seda
enesetapuks. Aga katsetaja ise oli rahulik ja uskus edusse.
"Sügavusjoobe põhjuseks pole lämmastik,nagu
seda tavaliselt arvatakse, vaid süsihappegaasi narkootiline
toime. Ta koguneb kõrgendatud rõhul tekkivate gaasivahetushäirete
tõttu," teatasid Hannes Keller ja tema konsultant, füsioloogiaprofessor
Albert Bühlmann.
1958. aasta külmal novembrihommikul sõitis Keller koos
Bühlmanni ja mõningate sõpradega palkidest kokku
klopsitud parvel Zürichi järve keskele, kus oli hästi
sügav. Saatjad, välja arvatud Bühlmann, olid väga
erutatud ja veendunud riskantse katse kurvas lõpus. Nad püüdsid
Kelleri plaane maha laita, ent see ei õnnestunud. Hannes
Keller kadus vee alla. Möödus minut, teine, sügavus
suurenes. Keller rääkis telefoni teel Bühlmanniga.
Ja oligi põhi. Sügavus 96m!
Keller asus tagasiteele. 30 minuti pärast istus ta elusa ja
tervena parvel ning võttis vastu sõprade õnnitlusi.
Kogu katse kestis vähem kui tund aega. Ent see sukeldumine
ei toonud ei kuulsust ega uurimiste jätkamiseks nii vajalikku
raha. Jätkati Kelleri süüdistamist sarlataansuses,öeldi
ära igasugusest toetusest ja abist. Või veel! Klassikalisi
dekompressiooni kaanoneid ümberlükkavate ideede tunnistamine
tähendanuks pööret tuukriasjanduses. Seda oli raske
uskuda ja tema üle vaid naerdi.
Järgmisel aastal laskus Keller 120m sügavusele. Mingeid
lämmastikunarkoosi tunnuseid ei ilmnenud. Selle sündmuse
tunnistajateks olid mõned ajakirjanikud. Kui Keller jõudis
põhja, toimus pressikonverents. Keller vastas telefoni teel
ajakirjanike küsimustele.
Uus katse huvitas ka tuukriasjanduse eriteadlasi.Siiski suhtusid
paljud neist matemaatiku katsetesse umbusaldusega.
|
Hannes Keller
Albert Bühlmann - Mees kelle tabelite järgi praegu sukeldutakse.
|
1960a suvel oleks Kellerit peaaegu tabanud Zatterströmi saatus.
Kui telefon vaikis, ei taibanud Kelleri abilised, et see on avarii. Nad
said sellest aru alles siis, kui Kelleril
oli hapnik lõpukorral. Keller mäletab, kuidas äkki hakkas
põskedes torkima, rindkere suruti kokku. Hirmunult
hüüdis ta telefoni, kuid vastust ei tulnud.
Tarvis ujuda pinnale! Aga kiire tõus ilma mingi dekompressioonita
on elukardetav! Ka alla jäämine tähendanuks surma.
Ta ujus aeglaselt veepinna poole. Aegajalt teadvus kadus, kuid ta
sai sellest tahtejõuga üle. 30m sügavusel tõkestasid
tema tee mingid ülalt rippuvad trossid. Keller püüdis
viimase jõuga neid läbi raiuda, et vabastada endale tee.
Järsku hakka üks trossidest ülespoole liikuma. Keller
haaras kramplikult trossist kinni. Selles on pääsemine, kui
ainult jõuaks kinni hoida...
Sõbrad olid ehmunud. Teadmata, milles on asi, tõmbasid
nad liiga kiiresti, aga valikut polnud. Väljunud veest,
haaras Keller kohe hapnikumaski, unustas kõik maailmas ja hingas
ahnelt gaasi. Ehkki hukkumisest lahutas teda vaid juuksekarv,ei murdnud
see juhtum katsetaja meelekindlust.
Samal suvel võttis Keller ette veel ühe sukeldumise Italia-Sveitsi
piiril asuva Lago Maggiore järve sügavustesse. Sel korral
jõudis ta 156m sügavusele. 45 minuti pärast ilmus ta
rahuloleva ja naeratavana ajakirjanike ette.
Kehtivate eeskirjade järgi peab sellisest sügavusest naasemine
kestma 7 tundi. Tuukriasjanduse teoreetikud olid segaduses. Oli ilmne,
et Keller võitis korraga nii sügavusjoobe kui ka kessoontõve.
Sama aasta sügisel imiteeris Keller barokambris sukeldumist 250m
sügavusele.
1961a kevadel saabus Keller Touloni, Prantsuse Sõjalaevastiku
allveeuuringute laboratooriumi, mida juhatas Cousteau.
Ühte neist katsetest kontrollis Cousteau ise.
25. aprillil "sukeldus" Keller barokambris 350m sügavusele.
Sukeldumise imiteerimine kestis normide järgi ettenähtud 15
tunni asemel kõigest 48minutit.
Keller lubas korrata sama ka looduslikes tingimustes - viibida 250,
aga seejärel ka 300-350 meetri sügavusel!
Pärast seda lõid kahtlema ka kõige suuremad skeptikud
tuukriasjanduse eriteadlaste hulgast.
"Jah, siin on midagi...," vastasid nad nõutult ajakirjanike
palvetele kommenteerida sveitslase viimaseid saavutusi.
A.Tsernovi raamatust 'Homo Aquaticus' 1977
|