Sügavsukeldumisese pioneeri Hannes Kelleri katsetused.


Sveitslane Hannes Kelleri isiksust ümbritseb tänaseni saladuslikkuse loor. Zürichi ülikooli
matemaatikaprofessor Keller tegeles allveeujumisega. Temast sai oma maa üks kogenumaid ja julgemaid akvalangiste. Varsti muutus tema nimi tuntuks kogu maailma allveeasjanduse eriteadlastele, kuid hiljem ka laiemale lugejaskonnale. Kelleri katsete vastu, mis olid ootamatud ja ebatavalised, tundsid huvi isegi veealustest uuringutest väga kaugel seisvad inimesed.

Kaheldes lämmasikujoobe klassikalises teesis, koostas Keller gaasisegu, mis koosnes 5% hapnikust ja 95% lämmasikust. Ta hakkas tegema ettevalmitusi sukeldumiseks. Pisutki tuukriasjandust mõistvad inimesed nimetaksid seda enesetapuks. Aga katsetaja ise oli rahulik ja uskus edusse.
"Sügavusjoobe põhjuseks pole lämmastik,nagu seda tavaliselt arvatakse, vaid süsihappegaasi narkootiline toime. Ta koguneb kõrgendatud rõhul tekkivate gaasivahetushäirete tõttu," teatasid Hannes Keller ja tema konsultant, füsioloogiaprofessor Albert Bühlmann.
1958. aasta külmal novembrihommikul sõitis Keller koos Bühlmanni ja mõningate sõpradega palkidest kokku klopsitud parvel Zürichi järve keskele, kus oli hästi sügav. Saatjad, välja arvatud Bühlmann, olid väga erutatud ja veendunud riskantse katse kurvas lõpus. Nad püüdsid Kelleri plaane maha laita, ent see ei õnnestunud. Hannes Keller kadus vee alla. Möödus minut, teine, sügavus suurenes. Keller rääkis telefoni teel Bühlmanniga. Ja oligi põhi. Sügavus 96m!
Keller asus tagasiteele. 30 minuti pärast istus ta elusa ja tervena parvel ning võttis vastu sõprade õnnitlusi.
Kogu katse kestis vähem kui tund aega. Ent see sukeldumine ei toonud ei kuulsust ega uurimiste jätkamiseks nii vajalikku raha. Jätkati Kelleri süüdistamist sarlataansuses,öeldi ära igasugusest toetusest ja abist. Või veel! Klassikalisi dekompressiooni kaanoneid ümberlükkavate ideede tunnistamine tähendanuks pööret tuukriasjanduses. Seda oli raske uskuda ja tema üle vaid naerdi.
Järgmisel aastal laskus Keller 120m sügavusele. Mingeid lämmastikunarkoosi tunnuseid ei ilmnenud. Selle sündmuse tunnistajateks olid mõned ajakirjanikud. Kui Keller jõudis põhja, toimus pressikonverents. Keller vastas telefoni teel ajakirjanike küsimustele.
Uus katse huvitas ka tuukriasjanduse eriteadlasi.Siiski suhtusid paljud neist matemaatiku katsetesse umbusaldusega.

    Hannes Keller


Albert Bühlmann - Mees kelle tabelite järgi praegu sukeldutakse.

1960a suvel oleks Kellerit peaaegu tabanud Zatterströmi saatus.
Kui telefon vaikis, ei taibanud Kelleri abilised, et see on avarii. Nad said sellest aru alles siis, kui Kelleril
oli hapnik lõpukorral. Keller mäletab, kuidas äkki hakkas põskedes torkima, rindkere suruti kokku. Hirmunult
hüüdis ta telefoni, kuid vastust ei tulnud.
Tarvis ujuda pinnale! Aga kiire tõus ilma mingi dekompressioonita on elukardetav! Ka alla jäämine tähendanuks surma.

Ta ujus aeglaselt veepinna poole. Aegajalt teadvus kadus, kuid ta sai sellest tahtejõuga üle. 30m sügavusel tõkestasid tema tee mingid ülalt rippuvad trossid. Keller püüdis viimase jõuga neid läbi raiuda, et vabastada endale tee. Järsku hakka üks trossidest ülespoole liikuma. Keller haaras kramplikult trossist kinni. Selles on pääsemine, kui ainult jõuaks kinni hoida...
Sõbrad olid ehmunud. Teadmata, milles on asi, tõmbasid nad liiga kiiresti, aga valikut polnud. Väljunud veest,
haaras Keller kohe hapnikumaski, unustas kõik maailmas ja hingas ahnelt gaasi. Ehkki hukkumisest lahutas teda vaid juuksekarv,ei murdnud see juhtum katsetaja meelekindlust.
Samal suvel võttis Keller ette veel ühe sukeldumise Italia-Sveitsi piiril asuva Lago Maggiore järve sügavustesse. Sel korral jõudis ta 156m sügavusele. 45 minuti pärast ilmus ta rahuloleva ja naeratavana ajakirjanike ette.

Kehtivate eeskirjade järgi peab sellisest sügavusest naasemine kestma 7 tundi. Tuukriasjanduse teoreetikud olid segaduses. Oli ilmne, et Keller võitis korraga nii sügavusjoobe kui ka kessoontõve.
Sama aasta sügisel imiteeris Keller barokambris sukeldumist 250m sügavusele.
1961a kevadel saabus Keller Touloni, Prantsuse Sõjalaevastiku allveeuuringute laboratooriumi, mida juhatas Cousteau.

Ühte neist katsetest kontrollis Cousteau ise.
25. aprillil "sukeldus" Keller barokambris 350m sügavusele. Sukeldumise imiteerimine kestis normide järgi ettenähtud 15 tunni asemel kõigest 48minutit.
Keller lubas korrata sama ka looduslikes tingimustes - viibida 250, aga seejärel ka 300-350 meetri sügavusel!
Pärast seda lõid kahtlema ka kõige suuremad skeptikud tuukriasjanduse eriteadlaste hulgast.
"Jah, siin on midagi...," vastasid nad nõutult ajakirjanike palvetele kommenteerida sveitslase viimaseid saavutusi.


A.Tsernovi raamatust 'Homo Aquaticus' 1977
Tagasi