Seekord oli suht eriline sukeldumine, kuna 2 inimest said korraliku
lämmastikunarkoosi. Natuke on see ka minu süü, sest üks
neist oli minu paariline. Nimelt läksin ees vraki juurde ootama,
jättes buddy üksi alla tulema. Sedasi pimedusse laskumine
võib ärevust tekitada küll, mis sügaval võib
halvasti mõjuda. Umbes 20m sügavusel möödusin
neljast askeldavast sukeldujast mis hiljem selgus oli ühe sukelduja
päästeoperatsioon. All ootasin päris tükk aega,
jõudsin teha isegi paar pilti kui paariline lõpuks saabus.
Näitas mulle et tal on probleem, et õhk on otsas, vaja üles
minna ja vehkis kätega ning hakkas siis allapoole vajuma. Vaatasin
et õhk tal otsas ei saa olla, sest regust tuli pidevalt mulle
- ta hingeldas. Võtsin siis käest kinni ja tõusime
vähehaaval pinnale. Kuna vrakiga ei jõudnudki tutvuda, siis
läksin ise uuesti alla. Nähtavus oli seal päris vilets
- umbes 2m, õhku ka juba vähe järel ja seepärast
tuli jätta vaatamisväärsuste otsimine järgmiseks
korraks...
Vrakist: Hästi säilinud suur aurik, asub Kakumäe ja Naissaare
vahel 38m sügavusel.
siin aga Külli juhtumised sellel üritusel:
Tere,
Et ausalt ära rääkida kuidas ma lämmastikunarkoosi
sain, pean alustama 1. septembri õhtupoolikust.
Panime Sukeldumiskeskuses asjad kokku ja võtsime suuna merele
- Bungsbergi vraki poole.
Alla sukeldusime üsna kiiresti. Jõudsime 2 minutiga 34 meetri
sügavusele. Kõik oli korras kuni umbes 31 meetri peal juhtus
midagi koledat : Kõik muutus ähmaseks ja ebareaalseks. Minu
ees laskuva sukelduja piirjooned valgusid laiali. Järsku tundus
täiesti võimatuna millestki arusaamine. Olime jõudnud
vrakini, kuid praegu sellest kirjutades ei meenu mulle sellest ühtegi
detaili. Veelgi enam - mulle ei meenu ka see, et ma üldse oleksin
vrakki näinud kuigi sõbrad väidavad et toetusin selle
vastu. Proovisin keskenduda hingamisele või buddyle otsa vaatamisele.
Asjatu tegevus. Ka kogu enda tahtejõudu kokku võttes ei
õnnestunud mul pilku fokuseerida. Veidrad olid ka mõtted
: Kiiresti üles ei tohi minna, järelikult pean alla
jääma. Kui mõnusad soojad kindad!
Huvitav kust see valgus tuleb? Neetud - isegi mõtted ei
allunud kontrollile! Seejärel must auk. Pilt mul arvatavasti ära
ei kadunud, aga ma lihtsalt ei mäleta midagi. Olin jõudnud
endale ankruköie hämmastava kiirusega ümber jala ja käe
mässida ning olin vist seda ka kaela ümber keeramas kui teised
selle otsustavalt kaugemale viisid. Kusagilt alateadvuse hämarusteat
kerkis esile üksik käemärk - tõstsin pöidla
püsti. Järsku tõsteti mind kahelt poolt kaenla alt
üles poole. Keegi näitas kuidas ennast mööda köit
edasi tõmmata. Üles minekust ei mäleta samuti midagi.
Kahju et mu buddy kes minuga koos pinnale oli sunnitud tulema, seekord
vrakki ei jõudnud vaadata. Kuigi see oli minu elu üks ebameeldivamaid
kogemusi (mis saabki olla meeldivat selles, kui inimesest saab sekundi
jooksul imbetsill), ei mõjunud see ometi sukeldumissoovile pärssivalt.
Andis juurde vaid ühe väärtusliku kogemuse: Alla pole
vaja kiirustada ja tore et on olemas hoolivad sõbrad.
Head sukeldumist!
Külli
|