Täna oli plaanis teha korralik tehnilise sukelduse harjutus: olla kaua all ja üles tulles lülitada kompuuter ümber teise segu peale. Esmakordselt oli seljas 4L lisaballoon EAN50 nitroxiga.
Teine eesmärk oli vaadata kogu vrakk tähelepanelikult üle, et hiljem sellest pilt joonistada, aga kõik läks teisiti. Kõigepealt Peep unustas maha fotoka filmi, lestad ja raskusvöö ja mina kaotasin ära ballooni kraani sees käiva yoke adapteri. Sukeldus oleks üldse ära jäänd, aga samal ajal olid merel sama vraki (Christine) peal soomlased. Põrutasime siis kähku sinna. Ja ega siis ei läinud ühe paadiga, vaid ikka ülbelt kumbki oma paadiga. :) Sommidel yoke adapterit pold, anti terve din regu. Võõra reguga mina normaalselt sukeduda ei saa, õhukulu suureneb oluliselt.
Räägiti, et nähtavus on alla meetri, kuna aga ankur oli sisse visatud, ei saand mujale ka minna. Kuidagi juhtus nii, et läksid sassi sommide ja Peebu paadi ankruköied ja Peep käis all neid harutamas ja ankrut lahti tegemas. Siis jälle viis tuul ta paati kaugemal, Läksin võtsin sleppi ja vedasin tagasi. Kolmandaks lüliks paadirongile ulpis järel veel dekoballoon. Sommid samal ajal pildistasid mõnuga kogu askeldamist, kuni said oma ankru ja sõitsid minema. Selleks ajaks oli päike üsna madalal ja teadagi on 25m sügavusel sel ajal kottpime. Ajasin siis ka varustuse selga ja läksime alla. Nähtavus pold üldsegi nii halb kui räägiti, ligi 4m ehk. Ankur lebas vraki vööris võrkudes, sealt suundusime ahtri suunas. Vaatasin üle vana tuttava rooliratta, mootoriruumi ja muid detaile. Laeva keskosas vasaku parda pool on plahvatusest suur auk. Ahtris nägin võrgus väga omapäraseid kalu, tahtsin lähemalt uurida, millega tegemist kuid siis nägime üht päris suurt kala võrgus siplemas. Tuli see lahti päästa. Võtsin noa ja hakkasin võrke puruks lõikama, Peep näitas valgust. Kala oli end päris korralikult sisse mässind ja vabastamine võttis päris kaua aega. Lõpuks see õnnestus ja uimaselt vomples ta minema. Igatahes kui ta elama jääb, tuleb tal meie 3 soovi täita. :)
Siis järsku kustus Peebul lamp ära ja varulamp kah ei töötand. Ta näitas, et läheb üles. Ujusin siis ees tagasi ankruköie juurde et ta üles saata ja ise ankur lahti päästa aga rohkem ma teda all ei näinud. Samuti nagu kala, oli ka ankur end võrku kinni mässind, tuli jälle noaga lahti lõigata. (krt noa peab ära teritama, konservide avamine on teda törtsu nüritanud) Vaatan õhku veel 50bar. Võõras manomeeter ka, ei tea kuda näitab. Kui võrgu puruks sain, võtsin ankru pihku ja hakkasin vrakist eemale vedama. Kuna ma ei teadnud kas vraki ümber on ka mingit kola kuhu võiks kinni jääda siis hoidsin teda mõnda aega käes. Sedasi aga on ujuvust suht raske paika saada ja nii ma siis kõikusin üles alla 7-15m vahel. Siis lasin ankru põhja ja vahetasin õhu 50% hapniku vastu. Tahtsin ka kompuutril ümber lülitada, aga see raibe ei lasknud, sest po2 tase pold normis kuna olin tõusukiirust ületanud ankruga jännates. Tühja kah, sitsin siis oma ette nähtud 4min dekos ära ja tulin pinnale. Vaatan, Peepu pole. Ehmatasin et imelik, ta peaks ammu pinnal olema. Igasugu mõtteid jõudis peast läbi käia kui ta lõpuks välja ilmus. Muidugi sitsis ta ka dekos, sest oli ju enne mind 2 korda all käind köisi harutamas. Tagasitee oli lõbus, kõrvuti kahe paadiga, peas mõtted veidi erilisest sukeldusest. Enne sadamat veel rõõmsalt 1 auring ja kaldale jõudes leidsin taskust üles ka oma kadund yoke adapteri.