Käsmu

Kõigepealt Aari kiri Käsmus käigust:

Niisiis 22.augustil sõitsime osa oma lapsevabapuhkuse päevi veetma Käsmu. Eks kõigil on kuskile minnes oma unistused, ettekujutused. Ma küll ootasin seda minekut, kuid kui plaanist hakkas saama reaalsus, polnud ma endas enam kindel. Ilm oli vahelduva pilvisusega ja kohati sadas hoovihma, kui tsiteerida EMHI-d. No meie juhtusime just neis hoovihma kohtades seekord olema. Mis suvitamisest saab sellise ilmaga juttu olla! Mu meeleolu oli trotslik ja ma ei tahtnud teha nägu, et elu on ilus, kõik on OK ning ma nii igatsen suhtlemise ja uute kogemuste järgi.
Aga Käsmu me kohale jõudsime ja esimene asi, mis mulle selle kohaga assotseerus oli lasteraamat " Une- Mati rannakülas". Ma üldse ei imesta, et see tegelane Käsmus oma suve veetis. Tõenäoliselt on nüüdseks seal ka tema alaline elukoht, see lihtsalt sobib une-matidele. Kuid mu ettekujutus oli hoopis teine kui tegelikult välja kukkus. Ma ei saa öelda, et mulle poleks Käsmus meeldinud, ma lihtsalt tundsin ennast seal halvasti. Ja see polnud mitte koha süü. Ma arvan, et inimene kogub enda ümber need, kellega tal on midagi ühist, kellega tal on millestki rääkida. Mina maandusin nende inimeste keskele, kes jutu järgi elavad väga huvitavat elu, teevad pidevalt midagi kasulikku või põnevat, kuid kellega minul millestki rääkida polnud ja kellele ma tõenäoliselt üks hirmus igav isik tundusin. Ega see mind eriti morjendanud, kuid tegi siiski natuke kurvaks ja meelsamini oleksin olnud omaette või hoopis kuskil mujal.
Meelis, vastupidiselt minule, tundis ennast nagu kala vees: ometi keegi jagas temaga purjetamis- ja sukeldumisvaimustust. Ja see keegi oli Aive. Milline elurõõm ja muretus! Ja tahtmine tegutseda! Ja kui Aive küsis siira üllatusega, miks mina ometi ei sukeldu, kui varustus on käeulatuses, siis ei saanud mina jällegi aru, kuidas saab sellist küsimust küsida ja miks põrgu päralt pean ma vee alla minema ning riskeerima. Nii läks aina edasi: ei saanud tema aru, miks mina midagi ei taha ja mina ei mõistnud, mis vägi see on mis paneb teda laagreid korraldama ja peale selle veel poistekarjale süüa tegema mitte just "eurostandarditele" vastavas köögiruumis. Kuid paraku nii see seal kord juba oli, et mis ühele näis ebaloomulik, oli teisele iseenesest mõistetav ja normaalne.
Käsmus oli veel üks huvitav persoon (peale Une- Mati ja Aive) Taavi, kes kõneles Kirill Teiteri häälega ja keda oli lahe kuulata. Paraku kuulus huvitav persoon Taavi samuti sinna rühma, kes minust "sotti ei saanud". Ja mina, kes omas elemendis on võimeline teravmeelitsema, kaotasin täielikult pinna jalge alt ja oleks tahtnud olla nähtamatu. Taoliste üleloomulike võimetega mind loomulikult õnnistanud pole ja ma olin sunnitud oma mõttetut eksistentsi jätkama.
Meelis käis optimistlikult Optimistiga purjetamas ja peale seda suundus uljalt sukelduma. See, mis tunded teda veealuses maailmas valdasid ning mida ta seal nägi või avastas, kirjeldab ta loomulikult ise... Peale Meli oli Aive kord vee alla vetikaid uurima minna. Meelis andis talle oma varustuse ja algaja sukelduja teadmised. Nii kahtlaselt varustatuna Aive vette läkski.Selle ürituse võiks nimetada "väikeseks abituks katseks", kui tsiteerida vanu klassikuid. Aivele oli varustus liiga suur ja ta ei suutnud kuidagi ennast vee alla suruda, vaid ulpis lestad püsti pinnal. Kaldal vaatlejatel oli nalja nabani või rohkemgi. See ei löönud Aivet siiski verest välja ning ta oli veest välja tulles kindel, et tahab tulevikus veel proovida.
Ülejäänud õhtu möödus ilma suuremate sündmusteta: Meliga tegime mootorpaadiga väikse tiiru Käsmu lahel, küpsetasime grillvorste, proovisime Aive tehtud pannkooke ja Taavi suitsutatud ahvenaid, kuulasime lugusid Käsmu Meremuuseumi juhatajast, kes kuulukse olevat väga värvikas tegelane.
Ülevaatamata jäid Meremuuseumi aarded ja kivikuhil, kuhu oma tulevase õnne kinnitamiseks oleks tahtnud ühe suure kivi lisada, sest kooliajal visatud väikse kivi võim on ammu tuhmunud ja vaja oleks õnne, mis võtaks põlvist nõrgaks. (Ma loodan, et selle asukohaga nüüd väga puusse ei pannud ja ta ikka Käsmu kandis asub).
Ööseks oleksin meelsamini läinud tagasi Rakverre, kuid matkamismaniakk Meelisele polnud mõtet vastu vaielda ja jällegi oli mul ÕNN magada telgis.
23. august algas uduvihmaga, mis läks kiiresti üle laussajuks, mis omakorda sundis kõiki kiiruga koduteed rataste alla valima. Ausalt öeldes seda ma ei kahetsenud, sest palju parem on olla seal, kus meid ei ole ja minu jaoks oli kergendus lahkuda Käsmust kindla katuse alla.