Valge inimese puhkus, kus ühendatud meeldiv kasulikuga.
Hommikul kell 11.30 saime Janekiga sadamas kokku. Laadisime varustuse
paati - nii palju pole seda seal kunagi olnud. Kahe sukeldumise jaoks
4 ballooni +1 decoballoon. Ilm oli soe ja meri vaikne. Põrutasime
8km kaugusele Polarise vraki juurde. Ankru saime esimese viskega vraki
peale kinni. Plaan oli teha 2 pikka sukeldust. Fotoka riskisin siiski
kohe kaasa võtta, kuigi olin ta peale lõhkumist ise kokku
liimind. Samuti oli esimest korda ees HydroOptixi mask. Millegipärast
ei suutnud mu silmad sellega korralikult pilti teravustada. Pidevalt
pidi fookusseerimisega vaeva nägema. Huvitav oli see, et kui mask
näkku pressida, läks pilt uduseks ja kui ninast õhku
maski sisse puhuda, läks teravamaks. Aga kompuutrilt väiksemaid
tekste lugeda ei suutnudki.
Üldiselt oli nähtavus ootuspäraselt väga hea 6-7m.
Valgust oli ka niipalju, et lampi poleks vaja oldki. Kõigepealt
küllastasime kudesid põhja lähedal ümber vraki
tiirutades: vaatasime sõukruvi, suurt
emakala ja kilke. Isegi väike wc pott vedeles seal laudade vahel.
Siis tegime tiiru tekil ja laeva sees trümmides. Üldiselt
on aga vrakk vaatamisväärsetest detailidest lage - paljas
puust skelett. Ilmselt on ka mitmed sajad sukeldumised oma töö
teinud... Muljet avaldav oli vaade põhjast üles vöörile.
Peale 35min hakkas suht jahe, sest temperatuur oli vaid 1 kraad. Ja
kui decovaba ajani jäi 1 minut, tulime pinnale.
Einetades,vesteldes ja balloone vahetades möödus tund märkamatult.
Päike oli keha ka üles soojendanud. Oli vaja kohe uuesti alla
minna, et decovaba piir kiiremini kätte jõuaks. Janek lasi
decoballooni 5m sügavusele ja põrutas üksi alla. Umbes
4min pärast sain ka valmis ja läksin järgi. Seekord panin
ette tavalise x-vision maski, kuna kella jälgimine oli sel sukeldumisel
veidi olulisem ja sai võrrelda samades tingimustes eri tüüpi
maske.
Praegu meenutan, et alla minnes ei tundnud mingit hirmu, sest sõber
oli juba ees ja täpselt teada mis ees ootab. Peagi sain paarilisega
kokku - ta askeldas seal vist kilkidega või kaladega. Vaatasime
veelkord üle kogu skeletti (vähemalt ühelt küljelt
oli plangutus puudu) ning Janekil oli aeg üles minna. Ta võttis
ankru laudade vahelt välja, andis minu kätte ja läks
üles decosse sitsima. Mina kogusin veel lämmasikku ja vedasin
samal ajal ankrut vrakist eemale ning vaatasin ehk hakkab veel midagi
huvitavat ümbruses silma - ei hakanud. Kui kell näitas tõusuajaks
7min, läksin ka üles decoballooni otsa sitsima. Sellest on
natuke kahju, et ma ei jõudnud valmis oma väikest nitroxi
ballooni, siis oleks saand ka kompuutri segu vahetust harjutada. Sügaval
käimiseks peab kogu varustuse kasutamine täitsa käpas
olema. Ettenägelikult võtsin teiseks sukelduseks 1kg raskust
rohkem sest siis sai kalipsosse rohkem õhku lasta ning ei hakand
külm. See oli siis ka põhjus esimese sukelduse külmetamisel.
Kui meie tahtsime hakata ära sõitma, siis mootor seevastu
ei taht käima minna. Ei aitand ka vaheldumisi
nööri sikutamine. lõpuks tuli hea idee - kavaldame
ta üle: üks hoidis kinni stopperit mis ei last täis gaasiga
nööri sikutada ja teine tõmbas. Ja laksust läks
asi käima.
Sadamasse tagasi jõudsime kell 18.15. Ja ega siis kohe koju mindud
- Päev oli vaja väärikalt lõpetada. Janek tõstis
bussist välja 2 tugitooli ja grilli. Isegi
õlled olid tal olemas, need sai külmas merevees jahutatud
ja nii maitsavat liha süües, mõtteid mõlgutades
ja päikest nautides päev õhtusse saadetud.
Siin on Janeki muljed sellest üritusest: http://dillinger.pri.ee/2006/05/06/kaes-on-dekoaeg/
|