06.05.2006


Valge inimese puhkus, kus ühendatud meeldiv kasulikuga.


Hommikul kell 11.30 saime Janekiga sadamas kokku. Laadisime varustuse paati - nii palju pole seda seal kunagi olnud. Kahe sukeldumise jaoks 4 ballooni +1 decoballoon. Ilm oli soe ja meri vaikne. Põrutasime 8km kaugusele Polarise vraki juurde. Ankru saime esimese viskega vraki peale kinni. Plaan oli teha 2 pikka sukeldust. Fotoka riskisin siiski kohe kaasa võtta, kuigi olin ta peale lõhkumist ise kokku liimind. Samuti oli esimest korda ees HydroOptixi mask. Millegipärast ei suutnud mu silmad sellega korralikult pilti teravustada. Pidevalt pidi fookusseerimisega vaeva nägema. Huvitav oli see, et kui mask näkku pressida, läks pilt uduseks ja kui ninast õhku maski sisse puhuda, läks teravamaks. Aga kompuutrilt väiksemaid tekste lugeda ei suutnudki.
Üldiselt oli nähtavus ootuspäraselt väga hea 6-7m. Valgust oli ka niipalju, et lampi poleks vaja oldki. Kõigepealt küllastasime kudesid põhja lähedal ümber vraki tiirutades: vaatasime sõukruvi, suurt emakala ja kilke. Isegi väike wc pott vedeles seal laudade vahel. Siis tegime tiiru tekil ja laeva sees trümmides. Üldiselt on aga vrakk vaatamisväärsetest detailidest lage - paljas puust skelett. Ilmselt on ka mitmed sajad sukeldumised oma töö teinud... Muljet avaldav oli vaade põhjast üles vöörile.
Peale 35min hakkas suht jahe, sest temperatuur oli vaid 1 kraad. Ja kui decovaba ajani jäi 1 minut, tulime pinnale.
Einetades,vesteldes ja balloone vahetades möödus tund märkamatult. Päike oli keha ka üles soojendanud. Oli vaja kohe uuesti alla minna, et decovaba piir kiiremini kätte jõuaks. Janek lasi decoballooni 5m sügavusele ja põrutas üksi alla. Umbes 4min pärast sain ka valmis ja läksin järgi. Seekord panin ette tavalise x-vision maski, kuna kella jälgimine oli sel sukeldumisel veidi olulisem ja sai võrrelda samades tingimustes eri tüüpi maske.
Praegu meenutan, et alla minnes ei tundnud mingit hirmu, sest sõber oli juba ees ja täpselt teada mis ees ootab. Peagi sain paarilisega kokku - ta askeldas seal vist kilkidega või kaladega. Vaatasime veelkord üle kogu skeletti (vähemalt ühelt küljelt oli plangutus puudu) ning Janekil oli aeg üles minna. Ta võttis ankru laudade vahelt välja, andis minu kätte ja läks üles decosse sitsima. Mina kogusin veel lämmasikku ja vedasin samal ajal ankrut vrakist eemale ning vaatasin ehk hakkab veel midagi huvitavat ümbruses silma - ei hakanud. Kui kell näitas tõusuajaks 7min, läksin ka üles decoballooni otsa sitsima. Sellest on natuke kahju, et ma ei jõudnud valmis oma väikest nitroxi ballooni, siis oleks saand ka kompuutri segu vahetust harjutada. Sügaval käimiseks peab kogu varustuse kasutamine täitsa käpas olema. Ettenägelikult võtsin teiseks sukelduseks 1kg raskust rohkem sest siis sai kalipsosse rohkem õhku lasta ning ei hakand külm. See oli siis ka põhjus esimese sukelduse külmetamisel.
Kui meie tahtsime hakata ära sõitma, siis mootor seevastu ei taht käima minna. Ei aitand ka vaheldumisi nööri sikutamine. lõpuks tuli hea idee - kavaldame ta üle: üks hoidis kinni stopperit mis ei last täis gaasiga nööri sikutada ja teine tõmbas. Ja laksust läks asi käima.
Sadamasse tagasi jõudsime kell 18.15. Ja ega siis kohe koju mindud - Päev oli vaja väärikalt lõpetada. Janek tõstis bussist välja 2 tugitooli ja grilli. Isegi õlled olid tal olemas, need sai külmas merevees jahutatud ja nii maitsavat liha süües, mõtteid mõlgutades ja päikest nautides päev õhtusse saadetud.

Siin on Janeki muljed sellest üritusest: http://dillinger.pri.ee/2006/05/06/kaes-on-dekoaeg/


Polaris Polaris Polaris Polaris Polaris Polaris
Polaris Polaris Polaris Polaris Polaris

Tagasi