Automatk Lätti ja Leetu ( 25.06.99 - 28.06.99 )
Ennast panid neljal päeval vähem või rohkem proovile
Kaari ja Toomas ning Aari (kirjatüki autor) ja Meelis
ning Audi 100. 25.06.Oli reede ja Tallinnast Pärnu poole startisime umbes kell 13. 00. Ilm oli ilus, päike paistis ning näis, et ilmataat on meie poolt. See oli igati hea enne pikaks reisiks. Poole kolme paiku pärastlõunal olime Pärnus ja Side ning Tammsaare ristmikult korjasime peale seal meid oodanud Kaari ja Toomase. Teekond Ikla piiripunktini sõitsime vaikides. Nemad ehk võõrastasid Meelist ning mina olen üldse vähese jutuga. Mulle meeldib sõidu ajal aknast välja vahtida ja mõelda. Piiriületus läks valutult - ei mingeid probleeme ja see, nagu selgus järgmine päev, sai meile saatuslikuks. Ainazist võtsime sihiks otse Riiga sõita. Mehed leidsid Lätis ühise jututeema - " Bensiini hinnad enne, nüüd ja edspidi" ning jää kahe paari vahel hakkas sulama. Riias tahtsime käia vahakujude muuseumis, aga see oli ümberkolimise tõttu suletud ning juulini avamist ootama jääda polnud meil vähematki soovi. Üheks kindlaks plaaniks oli meil veel ära proovida nii saldejums kui ka alus, seepärast seadsime sammud lähedal asuvasse kaubakeskusesse. Meelis ja Tom suundusid otsejoones õlle sortimendiga tutvuma ning neid sealt ära saada nõudis suurt kannatust, sest nagu nad ise särasilmil seletasid " tahaks proovida seda, toda ja vot seda ja seda seal peaks ka maitsma". Nii me siis väljusimegi poest nelja kotitäie õlledega. Meelis tahtis nüüd Riia Mootorite muuseumisse minna. Ja kuigi kell oli pool kuus läbi, oli ta täiesti kindel, et me jõuame. Kuid nagu oligi arvata, ei leidnud me seda kohe üles. Kell lähenes aina kuuele, aga meie olime ikka jälle Brivibas ielal ja määrasime juba õige mitmendat korda oma asukohta. Peale meeletuid tiirutamisi leidsime muuseumi lõpuks üles, kuigi uksed olid selleks ajaks kinni pandud. Ei mäleta täpselt, aga mina vist tegin ettepaneku Jurmalasse sõita. Üllatuseks oli meile kõigile see, et sissesõit linna maksab 1latt so ~25 krooni. Saatsime Kaariga Meli ja Tomi infopunkti pärima - mis kord see siis on. Ning tulemusena veetsime üsna rahuliku öö Jurmalas Vaivari hotellis. Mul oli selle üle hea meel, et saan öö voodis mööda saata ning pesta sooja veega. Iseenesest luxhotell see loomulikult polnud, aga ~75 krooni kaheinimese toa eest maksta oli meie jaoks imeodav. Kaarile ja Tomile, nagu näis, see ootamatu võimalus ka meeldis. Ainuke, kes oleks tahtnud viibida vabas looduses kusagil jõe ääres, oli Mel. Kuid ega ta midagi halba ka selle peale ei öelnud. Pealegi oli ilm päeva jooksul muutunud vihmaseks ja jahedaks. Telgis oleks meil ebamugav olnud - külm ja niiske. Olime terve päeva söömata olnud ja lõpuks hakkas see tunda andma. Tellisime kohvikus suured praed, vaatasime lätikeelset Mulderit ja Scullyt ning käisime rannas jalutamas. Rand oli ilus liivane ja puhas. Kahju ainult, et ujuda ei saanud. Päeva lõpetuseks istusime Kaari ja Tomi toas ning degusteerisime alust st õlut, mille valimisega mehed suurt vaeva olid näinud.26.06.Tõusin vist poole kümne paiku, kuigi oleksin veel hea meelega edasi maganud. Tahtsin pesemas käia. Sellega pidi arvestama ning nii ma ennast üles ajasingi.Ilm oli ikkagi jahe ja märg. Kuigi ühtki päikesekiirt ei paistnud, ei rikkunud see tuju. Millegipärast olin kindel, õhtuks on päike väljas. Kuskil kell 11 - 11. 30 startisime Riia poole, et näha kahte korrusetäit vanu masinaid või nagu Kaari seda nimetas "varuosade muuseumi"(Rigas Motormuzejs). Meestel võttis see neli korda kauem aega kui meil Kaariga. Ma jõudsin vabalt teha neli tiiru ühel korrusel niikaua kui Meelis oli alles pooles saalis. Oleksin jõudnud rohkemgi, kui oleksin viitsinud. Sel ajal, kui meie uunikume uurisime, oli päike ennast pilvede tagant välja ajanud. Ilm tundus minevat aina ilusamaks.Seejärel võtsime suuna Salaspilsi. See on väike alev või linnake Riiast kagu pool. Päris metsa sees seal lähedal asub memoriaalpark, kus on tohutult suured inimkujud. Teise Maailmasõja ajal asus seal sakslaste koonduslaager. Ma kujutan ette, et vene ajal vooris sinna tohutult rahvast. Hetkel olime aga ainsad. Edasi tahtis Mel leida veekogu, kus saaks kala püüda ning lõunat süüa. Pika keerutamise peale mööda külavahet ja suurt maanteed, kus sildid näitasid pidevalt Jurmala poole, leidsime siiski rahuldava lageda platsi Daugava ääres, kus meid võttis vastu hiigelkonn ja, nagu veidi hiljem selgus, pisut eemal mingi uss. Meelis teatas seda suures rahus mulle, kuigi teab, et kardan neid. Kala jäi tal küll püüdmata, sest siin ei pidavat näkkama, mida kuulis ta kohaliku maotaltsutajast kalamehe käest. Kõhu saime kenasti täis ning Meelis arvas, et võiks suuna Bauskasse võtta. Seal lähedal asub Rundala loss, baltimaade suurim, muuseas. Bauskasse me pidama ei jäänud. Meelis oli juba kodus rääkinud, et kuna Bauska on Leedu piirile nii lähedal, võiks ju korraks Leedussegi põigata. Olin seda mõttevälgatust rahus ühest kõrvast sisse teisest välja lasknud minna, olles üsna kindel, et Kaari ja Toomas selle maha laidavad. Nüüd aga tuli mulle suure üllatusena, et Tom sellest mõttest vedu võttis. Niisiis sõitsime sujuvalt Läti - Leedu piiri poole, ise rõõmsalt elevil. Vahemärkusena olgu öeldud, kaasas polnud meil sentigi leedu raha. Ja olimegi piiril. Heausklikud nagu me tol ajal veel olime, arvasime, et "kõik läeb libedalt", kui mingi piirivalveametnik meile lubavalt viipas Läti piirilt edasi Leedusse sõita. Ja siis, oh üllatus! Leedu poolel seletati rahulikult, et enne tuleb Läti poolel ikkagi andmed arvutisse kanda. Niisiis ots ringi ja tagasi. Nüüd saime valusa õppetunni, mis läks maksma 5 latti. Kõlbeliselt laostunud Läti piirivalveametnik tegi kohe Meelisele ja Toomasele ettepaneku, kas altkäemaks 10 latti või 1000 krooni ( õnneks polnud tal aimugi rahakursist) või ametlik trahv piiririkkumise eest, mille summat ta loomulikult keeldus avaldamast. 10 latti oli meie jaoks suur raha ja seda polnud nõus maksma ei Tom ega Mel. Mina tegin ettepaneku maksta 5 latti ja 2 eesti õlut (Meelisel oli igaks juhuks janu kustutamiseks kaasa võetud 2 Toolse originaali). Selle pakkumisega jäi Läti pool rahule. Nad said oma 5 latti ning õllest loobusid. Seega meid lasti Leetu. Aga ... Nüüd märkas Leedu piirivalveametnik, et meie autol puudub silt EST ja selleta tema meid edasi ei lase. Hurraa! Lätti tagasi. Sealne ametnik (leedukas), kes meid vastu võttis, hakkas naerma kuuldes, et et me tahame Bauskast EST silti osta ning helistas Leedu poolele, kus palus paljukannatanud eestlased ilma märgita läbi lasta. Pärast neid suuri vintsutusi olimegi teel Shiauliai poole. Meelis tahtis ööbimiseks leida kohta, kus oleks vett kalapüüdmiseks. Kuigi öeldakse, et kes otsib, see leiab - meie seekord ei leidnud ning suundusime üpris lootusetutena kahtlasesse metsatukka ~ 30 kilomeetrit Shiauliaist ida pool. Seal võtsid meid vastu hiigelteod st viinamäeteod. Oi, nad olid jõledad! Ja see koht oli ka jube. Kaari leidis kohe kaks värsket hauda ja ühe maetud isiku jope. See kõik ei lisanud julgust. Minu tuju oli nullis. Meelis tegi lõkke üles, püstitasime telgid ja tegime või võiks ma öelda, et tegin süüa. Ei, mulle seal ei meeldinud. Ehkki puude vahelt oli näha, et põllule paistab veel õhtupäikest, oli meil juba päris hämar. Mul on väga elav kujutlusvõime ja nüüd kujutlesin ma ette, kuidas keset pimedat kumavad teerajalt auto tuled ning saabub kamp mõrvareid, kes on üsna vihased avastades oma kuriteopaigal mingid nuhid. Seda mõtet kerisin ma edasi ja tagasi kuni magama jäin.27.06.Hommikul paistis päike põllule ja see lisas julgust - ilm on vähemalt ilus. Suundusime Shiauliai poole, kus meie esimeseks eesmärgiks oli võtta bensiini. Aga meil ei olnud Leedu raha ning minu Cirrus Maestrot nad ka ei soovinud. Bensiinist veel tähtsamaks sai nüüdsest hetkest valuutavahetus. Kuid pangad, nagu üldiselt teada, on pühapäeviti suletud. Shiauliai polnud selles suhtes mingi erand. Olime lootuse juba üsna kaotanud, kui viimaks ühe kioski leidsime, kus oma hädavajalikud litid kätte saime. Mina olin selleks hetkeks juba üsna võimatut loomust üles näidanud. Veeta öö keset hiigeltigusud ning mõrvapaika ei tõstnud sugugi mu tuju. Saime koos bensiiniga ka kasuliku teabe ujumiskoha kohta. Võtsime suuna Bubius Tvenkinysse. Värskendus kulus meile ära. Peale seda pidime Läti poole tagasi sõitma. Tee äärde pidi jääma ka surnuaed hiigelsuurte hauaplaatidega, aga Meelis unustas selle ära. Ning see, mille pärast me tegelikult Siauliaisse läksime,jäi nägemata. Tookord olin õige pahane selle peale. Nüüd näib see tähtsusetuna.Leedu-Läti piiri ületasime äärmiselt ettevaatlikult. Enam ei usaldanud iga käeviipamise peale edasi sõita. Ka nüüd nägime oma silmaga Läti piirivalve avalikku äraostmist. 2 arbuusi eest pigistas ametnik silma kinni, et kaubaauto ettenähtust rohkem kaalub. Uskusime, et piirivalvur ise selle ettepaneku tegi. Ehk teenis mõne lisalatigi autojuhi passi vahelt. Meie läbisime piiri "teosammul" igakord üle küsides, kas ikka võib edasi sõita. Kaks korda kontrolliti pagasiruumi ja vaadati kapoti alla. Esimene mees, kes seda tegi polnud mingi vaataja mees ütles vanem mees ja vaatas ise üle esimese mehe üle vaatamise. Seekord saime Lätti tagasi ilma lisatasu maksmata. Hingasime kõik kergendatult, kui hakkasime sõitma Rundalspilsi Rundala lossi. Ja meie õnneks oli loss veel avatud. Saime näha seda iludust ka seestpoolt. Ja ta oli ilus! Oh kuidas ma oleks tahtnud selles elada! Nii kõrged laed, nii palju ruumi! (Meie Palmse mõis paistab selle kõrval küll nii pisike). Muidugi, aeg oli teinud ka oma töö, ehkki sellele vaatamata tundus majas olevat suursugususe hõngu. Hale oli endast, kui ma mõtlesin, et mina pean õhtul pugema telki... Oma üllatuseks avastasin lõpuks, et ma ei olegi nii õnnetu selle mõtte üle. Ma ei tahagi olla terve elu mingi printsess portselani keskel. Igav hakkaks. Paarist päevast piisaks, kui saaks sellist elu proovida. Mõte jälle kuskil kuriteopaigal ööbida kohutas mind ikkagi, aga õnneks oli see viimane öö. Juba järgmisel olen ma kindlasti oma kodus ja oma voodis. Viimane ööbimiskoht oli aga ilus ning just selline nagu Meelis oli tahtnud - jõe kaldal. Plats oli lage, kuid samas eraldatud. Päike paistis nüüd ka meie peale. Mitte nagu eelmine õhtu, kus puudeladvad ta kiired kinni püüdsid. Mina olin rahul. Hiigeltigusid ei olnud ja madusid ka mitte. Panime telgid üles ja Meelis tegi lõkke. Toomas ei osanud eriti kuidagi abiks olla. Mel ei teinud sellest numbrit. Mina tegin küll. Olin üldse kannatust kaotamas ning muutusin ninakaks. Õnneks suutsin end pisut taltsutada. Sõime kiirnuudleid ja Mel küpsetas viinereid. Päris head olid. Selleks hetkeks olin aru saanud, et mina pole mingi matkainimene. Mul oli jälle hirm. Ainuke kellele loota võis, oli Meelis ja see tegi mind tigedakas. Ega seesugused mõtted tuju ei tõsta. Püüdsin olla rahulik ja julge, aga tundsin end kui jänes. Lõpuks jäime Meelisega kahekesi lõkke äärde. Hetk oli ilus. Aga kui mu ümber pole kaitsvaid kiviseinu, kui ei saa ennast luku taha keerata, siis on ikkagi päris jube olla. Eriti veel, kui teiselpool kallast uriseb keegi näljaselt. See jäigi meil teadmata, kes see oli. 28.06.Hommikul ärkasime vara. Palav oli ja muud hädad ka. Üllatus üllatus! Kaari ja Tom tegid lõkke üles ja keetsid vett tee jaoks senikaua kui Mel kala üritas püüda. Mina tegelesin kosmeetiliste operatsioonidega. Startisime varem kui eelmisel päeval. Suund oli Siguldasse. Enne põikasime Daugava muuseumisse Riia HEJ läheduses ning lõunaks olime Siguldas. Sõitsime köisraudteel ja käisime Gaujas ujumas.Ujusid loomulikult teised, mina siputasin niisama. Mulle näis, et Kaari ja Tom on juba üsna väsinud ja apaatsed. Seda olin ka mina. Ma tahtsin koju.Siguldast edasi läksime Cesisesse. Tom teadis, et seal on mingi kindlus ja muuseum. Kui sinna jõudsime, oli muuseum juba suletud. Lossi või kindluse varemeid saime siiski näha. Ma arvan et selleks hetkeks olid kõik tüdinud. Kaari ja Tomi näol peegeldus ainus soov - ruttu ruttu Eestisse tagasi. Ma ei tea, mida mõtles Meelis. Tema oleks pidanud meist kõigist kõige enam väsinud olema. Aga just seda ta polnud, õigemini ei näidanud ta seda välja. 3,5 päeva olla roolis ja sõita läbi üle 1000 kilomeetri - ma arvan, et iga mees poleks sellega hakkama saanud. Niisiis sõitsime Cesisest edasi Valmiera poole, et sealt suunduda Ainazi - Ikla piiripunkti. Seda teed me ei soovita sõita kellelgi kellel on kiire. Esiteks osa teest on asfalteerimata, teiseks - seda osa teest ei asfalteerita lähima 5 - 10 aasta jooksul kohe päris kindlasti. Iklasse jõudes oli auto paksu tolmukihi all ning ega meiegi ennast puhtana ei tundnud. Igal juhul pääsesime õnnelikult üle Läti piiri Eestisse ja olla juba Eesti piirivalvurite kätes on lausa lust ja lillepidu. Umbes kell 23 olime Tallinnas. |
