Emajõe-retk 8. – 12. juuni 2005.a.

Tegelikult olen ma Peebule isegi tänulik, et ta viimasel hetkel alt ära hüppas ning mulle Meelis Voevodinit soovitas. Vanderselli, kes on alles näljane kilomeetrite järele ja oma Brig paati saanud proovida vaid Tallinna lahel. Teekonnale, mille ma endamisi olin ristinud Emajõeretkeks, leidsin ma paadikaaslase, keda elus varem polnud tundnud . Kuna Peep teda soovitas, siis arvasin kohe - kui on õige teekond, leiad ka õige teekaaslase. Plaani, et paadiga võiks läbida Eestimaa jõgesid ja järvi ning paneks kohe pika matka marsruudil Väike Emajõgi - Võrtsjärv - Suur Emajõgi - Peipsi järv, olin ma endamisi pidanud juba mitmeid aastaid. Ühel päeval mõõtsin selle kaardi peal ära ja sain mööda vett 254 km !? Mnjaa, aga retk sai ka uued vahepunktid nagu Tondisaar, Piirissaare , Kalli järv ning idee muutus konkreetsemaks. Et Peipsi juures Ruskaveres on vennaste Kobraste vanaisakodu ja seal lähedal Omedus elab kalur Ove, siis polnud lõppkoha suhtes kahtlusi. Ove on abivalmis mees ja aitab meid kui vaja ning tema talu juurde saab auto ja paadikäru ette viia. Ka saab Omedu jõe suudmes hästi paate käru pealt vette ja välja võtta. Muidugi olin ma oma ulmeretkest aeg-ajalt kõigile sõpradele pajatanud, kes kuulata viitsisid, aga kui asi tõsiseks läks, kuulsin ridamisi vabandusi ning kui retke alguse selle aasta mai keskele püsti panin, taipasin et tuleb vist üksi minna, aga paati pole. Õnneks on mul üks Leppneeme Krahv, kes vetevoogude järele hull ning õnnelikus abielus materiaalse Fortuunaga, kellel on igasugu veevidinaid aga ikka ostab neid juurde. Muidu igati mõnus vend aga kalapüüki vist ei hakka kunagi harrastama, ennem ostab endale kalapoe kui ridva kätte võtab. Ükspäev aprillis meelitasin ta Pirita paadipoodi ja näitasin talle oma ammu vaadatud unistust Brig firma kummikat Falcon 450 - äkki meeldib talle ka. Meeldiski koos Johnson 40 mootori ja terve trobikonna lisajublakatega. Ainult kaupmehed selles poes on kuidagi uimased ja panevad segast. Algul selgus, et sobivat paati siiski poes müügiks pole ja tuleb tellida. Siis ei teatud, millal kaup kohale jõuab. Välja pakutud mai keskpaiga asemel saabus paat aga alles 9 juunil – ajal, kui meie Voevodiniga juba pool teekonda selja taha jätnud olime. Kahju: üks potentsiaalne paatkond jäi seetõttu Väike Emajõe ja Võrtsjärve tripist ilma ning meestel Tondisaarel käimata.

Niisiis algas meie Emajõe-retk 8. juunil 2005. a.

Oma kogemustest tean, et kõige raskem on välja murda Tallinna linnast, edasi on juba asi lihtsam. Hommikul varakult 7 paiku läksin kodust välja, kaasas kõik eelneval õhtul pakitud asjad Õigemini kõikide asjade kandidaadid, mida paati kaasa võtta. Kuna paadis on vähe ruumi, siis üle pika aja pole ma üle elanud sellist sorteerimise piina kui selle retke eel. Kell 10.30 pidime Mel'iga kokku saama Pirita sadamas ning paadi veest käru peale tõmbama. Ühtlasi paigaldama paati kajaloodi, gps’i ja andurid. Läks aga nii, et Piritale jõudsin alles 13.30 ja Tallinnast minema saime 15 paiku. Jube küll, aga linn imeb ikka täiega. Lisaks veel mahaunustatud asjad ja tee remont. Ma pole varem Tsirguliinas käinud, aga kaartide ja neti info põhjal oli mul mingi ettekujutus olemas. Ajakava näitas, et sõita tuleb ca 320 km paat taga: algul Ove juurest läbi ning siis sinna, kus paadi vette saaks. Seega ca 5-6 tundi. Väikese Emajõe kohta, eriti tema kesk- ja alamjooksu kohta on netis palju infot. Hummuli juures on jõgi tublilt 30 -50 meetrit lai ning hästi paaditatav. Aga kuidas on asi Sooru silla juures, kus me tahtsime alustada, ma täpselt ei teadnud. Kui Tallinnast välja saime oli esimene asi kontrollida, kas paat on ikka korralikult käru peal. Kuna käru on mõeldud jetile ja Mel'i paat Brig 380 on kummipõhjaga, siis on oht, et käru porilaud, mis on kandiline ja terava servaga, võib kinnitusrihma lõtvuse korral paadi pontoonile sisse lõigata. Kella 18.30 paiku Omedusse jõudes, ootas Ove meid juba maja ees kott õlal ning naise musi põse peal. Kupatasin Meelise tagaistmele ja ruulisin läbi Tartu Tsirguliina poole. Teepeal jutustas Ove oma raskest kalurielust ning lollidest kalapüügiseadustest Peipsil, mis teda tööta ja nälga jätavad. Mulle oli ka uudis, et võrgulubasid niisama osta ei saa, vaid neid pärandatakse, et võrguloa eest peab maksma ka püügikeeluajal (!? ) ja et kohalikud kalakaitseinspektorid meelsasti altkäemaksu võtavad. No jah, kõik ju tunnevad kõiki ja käsi peseb kätt - sotsiaalne kapital eesti moodi. Kui Tartust läbi sõitsime, hakkas Ove rääkima, et sügisel saab temast ja ta perest Tartu elanikud. Kalapüügiga on lõpp, kuna kala ei ole ja pidevast salapüügist on ka kõrini. Miks siis kõik ikka kurdavad, et kala ei ole? See mõte kummitas mind kogu edasise reisi vältel. Ka siis, kui ma Peipsil keset veteväljasid märkasin üksikuid plastpudeleid kui paadiga märgistamata salavõrku kinni jäime. Tundub, et asi on lihtsalt kala hinnas. Nii nagu eesti metsa ja muude loodusvaradega, on selle hind lahtiste piiride puhul euroopa jaoks liiga madal ning see, mis Peipsist välja püütakse, läheb suure vaheltkasuga lihtsalt Eestist välja. Seepärast ongi Turu linnas Soomes vaid 6 profikalurit 200 000 elaniku kohta , aga meil Peipsil 200 kalurit pluss kari röövpüüdjaid ca 50 000 Peipsi äärse elaniku kohta. Kui parimal ajal on ahvena kilo 50 krooni ja selle eest saab pudeli head viina, on see vaid 1/4 Soomes töötava ehitusmehe tunnitöötasust. Aga kui palju tuleb meie kaluril selle 1 kg kättesaamiseks tööd teha !? Muidugi on oma osa kalavarude vähenemisel ka Venemaal, kes ei tea mitme sajandi pärast hakkab aru saama, et solki ei tohi järve lasta. Nende filosoofilist laadi mõtisklustega jõudsime märkamatult Sooru sillani. Sama märkamatult oli kell juba 22 peal - oo krt varsti läheb ju pimedaks! Sillal olles vaatasime murelikult jõe kõrget kallast. Peale veerandtunnist ringisirgeldamist leidsime koha, kus otsustasime riskida nööriga paati jõekaldast alla lasta. Kõrgus oli nii ca 4-5 meetrit. Kell tiksus ja alustasime palavikulist paadi komplekteerimist ja ümber riietumist. Kui lõpuks jõe peale saime, oli aeg 22.45 - nii et tsipa veel ja ongi pime. Ove sõitis jeebiga minema ning meie suured vandersellid: kaks Mel' i ehk paatkond Mel2( mel ruudus), panime mootori põksuma ja alustasime koordinaatidelt 57:51:058/26:07:897 oma veel liikumist. Juba esimese käänaku tagant paistis üle jõe laiutav puu. Pole vaja palju arvata, kes sellise puudelangetamise taga on. Ma ei ole küll looduse vihkaja, aga kobraste püügi ja laskeloa annaksin keskkonnaministrina kõhklematult. Sellel loomal, kes on Eestisse sisse toodud, puudub looduses arvestatav vaenlane, kes nende arvukust piiraks. Kahju, mida need elukad teevad asjatult mahalangetatud puude, risustatud jõgedega ja üleujutustega, on aga hämmastavalt suur. Nende loomaajju on programmeeritud vaid kaks käsku: 1. näri puu katki, 2. kontrolli, et see vette kukuks . Esimesest puust pääsesime mööda. Jälgisin paadi ninast, et vee alt turritavad orgid meie paati auku ei torgiks. Jama oleks küll juba retke alguses katkise paadi pärast kõik korstnasse kirjutada. Mööda jõge sõites vaatasin kompassi ja kaarti, püüdes aimata kohta, kus oleme. Hämaras ühe käänaku tagant välja sõites jäime hämmastunult vahtima - meie ees vasakul kaldal oli põlema pandud otse kaldaservas 3 suurt küünalt. Kaks musta riietatud meest istusid tugitoolides ridvad käes. Ümberringi pime mets ei ühtegi teeotsa, kust nad oleksid jõe äärde saanud. Sõitsime aeglaselt mööda nagu õudusfilmis. Viisakas oleks olnud öelda tere või midagi sellesarnast aga ... milleks riskida. Peale ritvade võisid neil ka püssid olla. Kohe kergem hakkas, kui nad järgmise käänaku taha maha jäid. Olime oma pool tundi põristanud, aga edasi saamisega läks aina hullemaks. Pimedus ja lõpuks selline puu, mis peaaegu kogu jõge ületas ning millest mööda saamisega tekkis tõsine hirm paadi pärast, pani meid otsustama - esimesel sobival rannaserval teeme öölaagri üles. Kell oli siis juba vist natuke enne südaööd, kui leidsime sobiva koha. (57:52:609/26:06:784) Lükkasime mootori välja ja tirisime paadi kaldale. Brig 380 eelis on see, et ka 2 meest suudavad paati koos mootoriga tõsta ja nihutada, kui ballast välja loopida. Kaal umbes 120 kg. Kohas, mille leidsime, oli juba keegi varem lõket teinud nii polnudki raske tuli üles teha ja natuke süüa. Söögi kohapealt vajasime vaid kuuma vett. Topsisupid, mis poodides müüakse ja küüslaugu kuivikud on mugav ja maitsev eine reisil, kus pole läheduses külmkappe ega poode. Kui kõht täis, viskasime murule külili ning nautisime magustoitu - ööbikulaulu ja käokukkumist. Lõke põles, ilm oli soe ja polnud vajadust telki üles panna, ainult poroloonalus ja magamiskott. Isegi sääski oli vaid üksikuid, kuigi Sooru silla juures lendas neid tonnide kaupa. Jõelt tõusis kerge udu ning viimane mõte enne uinumist - kaunis oled isamaa !

9 juuni 2005. a. hommikul magasime niikaua kui tahtsime, nii ca 10-ni.

Mel lükkas käima oma gepsu ning avastas, et õhtul olime sõitnud vaid 4,2 km Sooru sillast. See tegi meid kurvaks, sest lootsime Väike Emajõge nautida. Nüüd aga, et õhtuks üle Võrtsjärve Jõesuusse jõuda, peame ca 63 km ära kimama. Võrtsjärv on ca 35 km, seega tuleb meil jõe peale 28 km liikuda aga meil polnud aimu milline on Võrtsjärve tuul ja laine- - oleme seal ju keset vetevälja. Panime laagri kokku ja hakkasime liikuma. Varsti jõudsime Hummuli alla. Jõgi läheb seal veelgi laiemaks ning vette langenud puudest pääseb hõlpsasti mööda. Mel proovis juba palju paat välja võtab. Kirjade järgi nii 32 km/h, kuid jõe peal ei julgenud üle 20 lasta . Jõgeveste silla juures kohtasime juba mitmeid kalamehi ning paate. Jõe paremal kaldal peale silda kohe nägime hirmsuurt palkehitust ja sadamat. Töömehed siblisid ringi, käis vilgas ehitus mingi hotelli või firma suvemaja ehitusel. Peale silda tuleb mets. Ooo, vaata see on vist kotkas! jõudsin ma Mel'ile hüüda ja haarasin binokli järele. Suur pruuni värvi kollase noka ja jalgadega lind liugles üle metsa.Kahjuks lendas ta meist eemale ja ma võisin vaid oletada, millise ja kui vana linnuga tegemist. Hiljem netist otsides sain aru, see oli kaljukotkas. On ikka võimas tunne küll looduses kotkast näha. See teeb meie metsad ja looduse nii ürgseks. Lind oli mega suur ja liugles kõrgel nagu plaaner. Kahju, et meil aega pole ja peame läbi kimama aga ma tulen siia kindlasti tagasi ja otsin su üles juba sellel suvel, käis mul mõte läbi.
Pikasilla sild tekkis meie ette kuidagi liiga kiiresti ja ootamatult. Kui silla alt läbi sõitsime tõstsin käed ja karjusin yeeee! nii et sillaalune kaasa kõmas. Kaldad siin on täis suvilaid ja paadisildu. Nii ajutised kui põlised kohalikud käivad Võrtsul angerjat noolimas. Ainsaare alla jõudes nägime, et tuul on loodest ja meil on targem Suislepa poolse kalda alla hoida, laine oli üpris tuntav ja pani paadi hüplema. Hiilisime manööverdades angerja mõrdade vahel kuni Arumetsa nurgani ja panime siis Tondisaare poole. Saarele, mis asub keset Võrtsjärve on targem läheneda kirdest, kus pidi olema hea ligipääs ja liivarand. Sõidu ajal näitas kajalood stabiilselt 2 kuni 2,5 meetrit sügavust nii et õnnetuse puhul oleksid jalad peaaegu põhjas. Võrtsjärvel on vastik terav laine nii et isegi pisikese sõiduvea puhul on oht, et silmnägu saab märjaks. Istusin ees ja Mel oli taga roolis. Kajalood aga pinises nagu arvutimäng, sisselülitatud fishfinder arvas kogu aeg, et suur kala ujub alt läbi. Nii ca 13 paiku jõudsime Tondisaarele, kust ennem olid lahkunud mingid tüübid kahe paadiga, keda me kaugelt binoklist jälgisime. Päike paistis heledalt, tuul oli ka vaiksemaks jäänud, kui randusime ning ees tervitasid meid sajad kajakad, kes saart enda omaks peavad. Me polnud eriti nendega tülinorijad, vaid paar korda karjusin kjääääää , kui paar luurajat meid pikeerides sitaga pommitada püüdsid.

Kuna me randusime seal, kus kõik teisedki eelnevalt, siis said linnud aru, et pole mõtet auru kisale kulutada ning laskusid tagasi oma vaatluspostidele. Jalutasime natuke mööda saart seda uurides. Saar ise on tilluke, nii ca 100x 200 meetrit, aga ligi kaks kolmandikku sellest on veel soo moodi ja kuiva maad oma 80 x 80 meetri jagu, mille keskele oli ehitatud laudadest putka ja lõkkease. Kui putkasse sisse läksime tormas sealt kabuhirmus välja mingi lind, kes pesa koos 8 munaga maha jättis. Puude otsas olid okstest suured pesad aga kajakate omad need vist polnud ja toonekurgede omad ka mitte seega kormoranide! Keset saart seisab veel mingi kõrge metallpost, mille otsas on korvpalli rõnga moodi raudkonstruktsioon ja millest läbi kajakad täpsussittumist harjutavad. Kuna rohkem midagi tähelepanuväärset me ei avastanud, siis asusime Mel'iga lõunasöögi kallale. Panime priimuse sooja vee saamiseks otse rannale ning püüdsime sellele tuld külge saada. Ostsin selle kateloki ja priimuse Tallinnast "Kompassi "poest kino Kosmose lähedalt . Mutike, kes selle müüs, kiitis asja ülivõrdes ja seletas kuidas priimust piiritusega täita ning kateloki alla seada. Valasin lambi puupiiritust täis ja panin tikku aga ei midagi. Piiritus ei põle ja lamp tööle ei hakka - tee mis tahad. Püüdsin siis pika rookõrrega süüdata, ei midagi. Kuna piiritusel põleb aur mitte vedelik siis tuleb lambikest kuidagi enne kuumaks saada. Seega et lampi tööle saada, tuleb eelnevalt süüdata lõke, mis lambi kesta kuumaks ajab ja siis alles saab lambi tööle - mage värk aga mis siis, kui vihmaga metsas olen ja mul on vaid alles jäänud 1 tikk!? Õnneks oli Mel'il hea idee varuks: segada piirituse hulka paadimootori bensiini. Käis plauh ja lamp põles - mis siis et kateloki põhi pärast tahmane. Vesi sai kuumaks ja tegime lahti ühe mõnusa lihakonservi. Lisaks ragistasime kurki ja tomateid ning sibula ja paari lonksu vanakaga sai ka mehelõhnad külge. Mõnus oli peale seda väike uinak otse rannas. Jõesuusse oli 20 km ja aega 5 tundi. Tegime silmad lahti - oop! kell hakkab juba 19 saama! Meil oli algselt kokku lepitud et teised paadid, kes ei saanud 8ndal alustada liituvad meiega 9nda õhtul Jõesuus, kohas, kus Suur Emajõgi väljub Võrtsjärvest. Tondisaarelt Jõesuuni on üle Võrtsu ca 21 km otseteed. Meie vaimustuseks oli tuul vaibunud täielikult ning ees laiutas peegel. Panime täiega ja olime ca 1,5 tunni pärast Jõesuus. Mel'il oli Tallinnas üks kiibitsev tuttav, kes algul tahtis meiega kaasa tulla aga pidevalt virises, et njaa - njaa Võrtsus on igakord, kui ta on käinud mõttetu laine ja vastutuul. Meil oli vinge tunne küll, et Vana Jumal meid armastab ja kohe esimesel korral rohelist tuld andis - mina armastan Teda ka, oleme sõbrad!

Teisi paate tuli kohale 3. Vennad Kobrased oma plastikul, Leppneeme Krahv koos Ummiga oma tuttikal Brig 450-l ja uus mees Talis koos superkalamees Sukaga oma suurel plastikkaatril. Aeg oli ca 23 peal kui kõik kohale jõudsid ja paadid vette saime. Pimedas polnud mõtet enam Emajõge möödas sõitma hakata ja jäime laagrisse kohe seal samas Jõesuu paadisillal. Mehed tõid Tallinnast kaasa värsket viina ja grillliha ning pidu algas koos maalilise päikeseloojanguga , mille kulminatsioonina ei uppunud päike mitte merre nagu Tallinnas,vaid Võrtsjärve (tase - nii vähemalt näis). Kui ma juba paadisillal pikali magamiskotis olin ja tähti vahtisin oli ainuke soov - kui neid sääski vaid ees ei oleks

10. juuni hommik algas mingi tüübi togimisega läbi magamiskoti, et tuleb kohvi peale võtta. Vennad Kobrased on muidu asjalikud sellid, aga retkel olles, kus hing ihaldab teha seda, mida keha tahab, ajab mind vihale kui keegi liiga vara üles ronib, et juba kella 7 paiku hommikul kalale minna. Ma ei räägi vanemast vennast Jussist, vaid sellest nooremast, kellel muud soovi elus polegi kui vaja tõestada oma sõpradele, kes on kõige vingem kalamees Liivimaal. Hiljem, kui me juba mööda jõge seilasime ja ma üha rohkem hommikust, päikesest ja loodusest vaimustusin - ühesõnaga , kui pilt taas ette tuli, andsin ma talle selle veidruse taas andeks. Millegi pärast olid ka teised paadid juba kadunud, kui me jõele saime. “Pede” jõe suudmes saime aga Kobraste paadi kätte, oh seda chippendeili värki küll! - tüübid olid kõik ennast päikse käes paljaks koorinud ja võrgutasid kalu kõikide ritvadega. No seal jõel soode vahel olid nad tõesti kompromissitult parimad, kuna olid ainsad. Suure Emajõe ilusamad kohad on vist küll lõigul Jõesuu - Kärevete sild. Hästi palju sopistunud kohti, soo, palju igasugu linde ja elukaid sebib jões ringi, kus löövad lupsu särjed, kes ennast õhulennuga haugide eest päästavad. Ja veel see ilus tuulevaikne päikseline ilm - super. Peale Kärevete silda Amme jõe suudme kohal läheb jõgi sirgeks trassiks. Lükkasime tukad kuklasse ja võtsime parima võimaliku aerodünaamilise poosi. Paat läks välja 32 km/h . Ma olen Tartus vist elus ca 100 korda käinud, aga sellist Tartut nagu jõe pealt näeb pole ma varem näinud. Päiksepaisteline ja soe ilm, tüdrukud bikiinides rannas päevitamas. Kõik, kellele paadist lehvitasin lehvitasid vastu. Meie plaan nägi ette, et Jõesadamas teeme peatuse, ootame hilinejaid järele ja võtame bensiini. Ka pidi Osama Tartust Talise paadi peale tulema. Järsku olime Atlantise ees terrassil, mille ette oli paigaldatud ujuv suvine paadisild. Kelneritüdruk tuli paadi juurde ja küsis, mida võiks meile pakkuda. Loomulikult pudel punast head veini, süüa ja vaba internetiühendust. Mel tõmbas veekindlast kotist oma LapTopi ning läks näljaseks suhtlemiseks maailma-ajuga, trukkides kohe sillapeal selle närvisüsteemi läbi GPRS sisse. Kaldal ootasid juba meid kaks sõprade sõpra, et aidata autoga benssu tuua. Võtsime oma tühjad kanistrid ja paadi paagid autosse ja sõitsime Statoili Narva mnt tanklasse. Tädidel leti taga oli hea meel, kui ilmus kamp lõbusaid mehi ei tea kust, tankisid benssu 200 liitrit ja maksid ehtsates koidulates ja jakobsonides. Tagasi jõudes laiutas Osama juba terrassil lauas ning pidas monoloogi internetiside tulevikust. Osama on mees, kellel on karukasv ja kahekordne cum laude’ga it-haridus. Oma välikomandöri kostüümis on ta äravahetamiseni sarnane parimate tðetðeeni pealikutega. Habet ja juukseid pole ta arvatavasti lapsest saati ajanud. Arvutimaailmas öeldakse tema kohta pika patsiga poiss. Tegelikult on ta tavaelus ülikooli õppejõud ning püüab noorsugu ja maailma paremaks ning targemaks muuta. Umbes kella 17 paiku sai meil hariduspealinnast villand: ürgne kutse tahtis vastamist - eks loom, mille me endis olime äratanud, vahtis ikka metsa poole. Panime oma aparaatidele hääled sisse, lehvitasime terassile kogunenud naisolevustele ja tüürisime läbi ülejäänud Tartu Kavastu poole. Niisiis oli meid 4 paatkonda 10 mehega. Emajõe kallastel näeb huvitavaid asju: näiteks arhitektuuriliselt leidlikud paatide kuurid. Kuna Emajõgi armastab aeg-ajalt üle kallaste ajada siis paadikuur on ehitatud katusealusena, mille alla on plokkide ja rihmadega vinnatud paadid. Seinu pole, on vaid katus, mis ülalt tuleva vee eest kaitseb ning lõdvalt rippuvad paadid. Varsti olime Vana-Kastre silla all. Kordasin oma sõjahüüdu yeeeee - ja sillaalune kaikus taas sõbralikult vastu. Tegelikult oli ikka lõpp- hea tunne küll, loodus oli meie vastu juba kolmandat päeva sõbralik olnud. Sõitsime rahulikult ja vaatlesime kallastel asuvaid ehitisi. Mõne põõsa taga varjas ennast täitsa asjalik suvila või maja, mõne taga aga nõukogudeajast pärinev vare. Põnev koht see Emajõe alamjooks. Mina kutsun seda Eestimaa Veneetsiaks. Peaaegu kõikidel majadel, mis kaldal asuvad, on ka oma paadisild. Kui maja aga jõest kaugemal, siis on ettevõtlikud tüübid võtnud ekskavaatori ja kaevanud pika kraavi otse treppi. Mõnel on see ligi 500 meetrit pikk. Mööda jõge seilavad kõiksugu alused ja paadid. Olen näinud seal vana kaluripaati, mille ahtriosa peale oli ehitatud lai terrass. Terrassil valgetel toolidel plastiklaudade taga ja Coca-Cola vihmavarjude all istusid inimesed sigarid suus ja ðampus käes. Asi meenutas väga 18. sajandi Mississipit , kus valged orjapidajad sõitsid aurikutel ja arutlesid neegrite turuhindade üle.

Kavastu on ainuke ametlik koht Eestis, kus jõel pole silda ning autosid ja inimesi veetakse üle jõe parvega. Rauast pontoonsild sõidab kettidega ühest kaldast teise teatud kellaaegadel. Kui see aga kellelegi ei meeldi siis palun, ümbersõit üle Vana-Kastre silla on 22 km. Kavastust algavad ka Veematkad OÜ poolt korraldatavad mootorparvematkad. Olen seda üritust paar korda külastanud ning seega Emajõe alamjooksust ning Suursoost hea pildi saanud. Ints ja Kalle on seepärast sellest firmast juba tuttavad tüübid. Otse Kavastu parvesilla kõrval asub külamees Mati maatükk, mille peal saab raha eest autosid parkida. Samuti saab sealt paate vette lasta. Rääkisime Matiga paar sõna ja sõitsime edasi. Kalle ja Ints pidid olema Kallijärve ääres Kalli jõel Toivo maja juures, oma ankrus uue saun- ja peomaja parvede peal. Enne retke saatsin ma Intsule meili ja tahtsin saunaparvel sauna saada . Üldiselt on see tal igal nädalavahetuse õhtul rahvast täis, kuid 11ndal kella 12 kuni 15ni pidi vaba olema. Seega pidime leidma ööbimispaiga kusagil mujal. Emajõe Suursoos elab üks huvitav legendaarne mees, kelle nimi on Toivo Konsa. Leppneeme Krahviga käisime eelmine kord teda isegi otsimas maja juures, aga Toivot siis ei olnud. Ta maja asub keset sood ja maad mööda jala ega autoga sinna suviti ei pääse. Toivo olevat nooruses olnud Emajõel laevajuht. Kuna toona olid teised ajad ja inimsuhted, siis õnnestus Toivol maja küll selline ehitada, et ilma nägemata seda ei usuks. Pirakas - koos suure paadisilla, kuuride, võrgualuste, kaevu, elektrigeneraatori, pontoonide ja kes teab veel mis otstarbega asju on siin lademete viisi. Seekord saime temaga ka kokku. Mees elatab ennast kalapüügiga, on 63- aastane, naine on ära läinud ja 3 nädalat tagasi suri õde. Kahju mehest. Rääkisime temaga pikalt ning ta koer sai meiega isegi sõbraks, lasi paitada. Valisime ööbimiskohaks Kalli järve kirdepoolses osas koha Soossaarel. See on Toivo maa ning seal ööbimise eest on viisakas talle maksta, samuti olmejäänused ära koristada ja kaasa võtta. Kokkuleppele saab, kui helistada kaldalähedal tahvlikesel olevale numbrile ja raha ise pärast Toivole ära viia. Samas seisab ka kahuripaat "UKU" vrakk pukkide peal, mis kunagi Emajõel ja Peipsil kommudega lahinguid pidas ning Tartu rahu aitas vormistada. Koht on väga põnev, kunagi on seal talu seisnud: ümberringi sirelid, mitu majakest-kuuri, suitsuahi, kartulikelder, marjapõõsad, aga põõsaste tagant algab kohe pehme soo. Kui kaldale jõudsime tervitas meid mõnus metsavaikus ja kauge käokukkumine. Tegime lõkke üles ja korkisime lõõgastumispudelid lahti. Praksuv lõke ja särisevad grilllihakesed muutsid karmid matkamehed peagi pehmeteks vandersellideks - kes tukkus, kes kukkus, igaüks püüdis teha seda, milleks siia ilma kutsutud. Ka minuga poleks teoreetiliselt saanud midagi juhtuda, kui ma poleks paadist uut õlut otsima läinud. Samm paremal viis mind veeauku ja kummikutest, mis küll põlvedeni, polnud enam kasu. Seega pidin alustama Seaküla Simpsoni kingitud jõulusokkidest vee-erastamise protseduuriga, mida foto-reporter Ummi jäädvustas kõigis 17-nes kaadris.
Inimesed on sageli oma harjumuste ohvrid ka väljaspool tavakeskkonda. Näiteks Osama ei saa juua õlut ilma, et samal ajal näpiks arvutit (või vastupidi? ), seepärast et mees janusse ei sureks, koukis lahke Mel välja oma läpaka ning koos vaadati ilmateadet ning pudeli põhja. Enne, kui mul sama juhtus, suutsin ma puhtalt instinkti najal leida kuiva ja õdusa koha kuuri trepil. Keerasin magamiskoti üle pea, ekraani tumedamaks ja püüdsin öelda - sume on öö.

Järgmine 11. juuni hommik oli laisk ja kerge sombuga. Päeva eesmärk oli vedada oma haisvad kondid sauna, mis pidi algama 12st ning siis õhtul, kui ilm väga-väga tuuliseks????? ei lähe, sõita Piirissaarde. Aga kas see on värskest õhust või jahiinstinktist, mis isastel ürgses looduses välja lööb, olid peaaegu kõik tüübid 8-st üleval. Talise paat oli juba kadunud ning ilusmees Sukk mingi haugipoisi kinni saanud. Puhus kerge tuuleke, kui veepeale saime. Kobraste paat oli isegi viimane. Muidugi koristasime kõik ilusasti ära jne. Loovisime allatuult ning loopisime lanti. Teepeal saunapoole liitus meiega ka üks võõras paat, kus kaunis sõbralikud tüübis sees olid. Toivo maja juures oli meil veel nats aega aga kuna saun oli tühi ja Ints oli meile uksed lahti jätnud, siis alustasime kütmisega ning varsti ronisid 10 palja peega karvast elukat saunalavale. Oli ikka mõnus küll, sumdi otse sauna uksest järve. Järve põhi on siin mudane soopõhi ning jalgadega põhja küünitada pole eriti mõttekas. Samas oli vesi ikka nii värske, et protseduuri sauna ja vette sai korratud mitmeid kordi. Kaks parve, millel ühel on saun ja teisel peoruum ning majade lakas magamiskohad mahutab ca 30 -40 inimest. Meeste jutujärgi läks see maksma ca 500 tonni. Põnev asi nagu J. F. Cooperi "Nahksuka juttudes", kus oli ka majake keset järve. Ehitis tundub täitsa turvaline , kinnitatud ankrutega põhja. Aga huvitav, kuidas selle asja juriidiline staatus ka on - on see maja või laev !? Peale sauna oli aega õhtuni megalt. Sukk, Talis ja Osama läksid uuesti kala püüdma, Leppneeme Krahv magas, Ummi ja Noor Kobras ravisid ennast päikesepaistest samuti magades. Mina istusin otse saunaparve serval ja loopisin lanti, kuid midagi ei näkanud. Mel nikerdas oma paadi kallal, siis sõitis eemale roostikku ja püüdis õngega 2 suurt särge. Jaanis aga Kobraste paadist pidi koju minema ning Juss läks teda Kavastusse viima. Umbes kella 19 paiku õhtul hakkasime Piirissaare poole liigutama. Meie Mel'iga jäime kuidagi viimaseks. Samas olime meie ainsad nagu pärast selgus, kes Pedaspää lahe kaudu läksid. Teised tegi läbi Praaga mõttetu 11 km-se lisatiiru. Otse Piirissaarde oli 22 km. Kui lahele jõudsime selgus, et tuul puhus kagust - seega vastu. Algul nii ca 5-8 m/s , aga Meerapalust, kui keerasime otse kagusse siis juba ca 10- 14 m/s nii et paras laine oli üleval. Kõige raskem oligi viimane 10 km-it kuni Piirissaare sadama kanali otsani. Laine tagus ikka paar korda ka üle, et näod märjaks said aga üldiselt õppis Mel juhtimise nõksu ära, et pole vaja lainete rütmist kiiremini kimada, vaid kehv vahemaa ära nõksutada. Kummika hea külg on see, et parraste ülestõukejõud on suur ning paat ei rammi lainet, vaid paindub ja libiseb üle. Nii me tegimegi ning olime varsti Piirissare all. Saar on põnev ja omapärane selle poolest , et sadam ei asu saare serval vaid - saare keskel ?! Kuna saar üldosas on soine, siis nõukogude ajal vist alustati kanali kaevamist, mis on ca 20-25 meetrit lai ning 1,4 km pikk ulatudes otsaga peaaegu 2/3 saarest läbi. Nüüdsel ajal on see aga lõpuni tehtud ning kanal ulatub otsaga saarest läbi ja kogu värk on pikk ligi 2,2 km. Teised olid juba kohal ning olid paadid pannud kanaliservale ja jalutasid külapeal. Osama, kes oli jäetud paatidevahiks, istus Talise paadis ja mängis mingit arvutimängu. Parkisime ka oma lootsiku ja sammusime neile järgi. Saarel on põhimõtteliselt 3 küla (Saare, Piiri ja Tooni ), 2 õigeusukirikut, surnuaed, pood, prügimägi, avalik internetipunkt, vaatetorn ja hunnik maju ja vanu autosid. Püsielanikke, nagu meile seletati, aga ca 70. Meie nägime neist umbes 15. Saarele käib paar korda nädalas Tartust tiiburlaev Polaris. Nagu selliste saarte puhul ikka, on suvel rohkem rahvast ja talvel üksikud. Põhiliselt vene rahvusest. Saarest lõunapoole jääb Lämmijärv, kus kunagi aastatel 1242 olevat Jäälahing toimunud. Aleksander Nevski ja Teutooni ordumehed omavahel kokku umbes 30 000 meest korraldasid liu- ja verelaskmise peo. Arvestades, et tolleaegne Eestimaa elanikkond oli nii 200 000 kanti, oli see vingem üritus kui meie Õllesummer. Elanikud saarel olid küllaltki sõbralikud ja pakkusid öömaja ning hiljem Leppneeme Krahv, Ummi ja vennad Kobrased sinna läksidki. Kohalikel on öömaja pakkumisega ka oma salanõks. Nimelt tuleb külalistel ära osta hommikul viimase päeva kalasaak. Enne aga, kui mehed sinna öömajale läksid, toimus meil omavahel paatide parkimiskohas õhtusöök. Kuna ilm kippus sandiks minema, juba kergelt piserdas, panime lõkke kõrvale üles tormikatuse, mis oli tegelikult üks suur koormakile. Ummi ja Noor Kobras sebisid lõkke ümber ja koos valmistasime kaladest uhhaad. Kui natuke tõele silma vaadata, siis tol õhtul olin parim sibulapuhastaja mina. Uhhaa sai vägev ja seda jätkus hommikulgi. "Tänu " sitale ilmale saime kõik proovida oma vihmakeepe. Kõigil olid head keebid, sest keebi all on keha, mille sisse valati viina. Aga viin teeb keha soojaks ja lõpuks olid kõik rahul. Mina olin oma tormiülikonnaga ülimalt rahul, sest tänu sellele sain ma ennast kuulikindlaks juua ning mul oli pohhui mis ilm parajasti on või kus ma magan. Sel õhtul ma saanudki endale midagi enne magamaminekut soovida, kuna ei maganudki. Tukkusin natuke matkatoolis ja kella 4st hakkasin uut lõket tegema, kuna vana oli vahepeal läbi vettinud. Torm, mis öösel kõvasti vett kallas ja tuult tegi, oli ka vaibunud ning päike piilus vaikselt pilve tagant. Vahelduse mõttes viskasin ka õnge sisse ning 2 väiksemat särge olidki varsti käes .

Märkamatult oli saabunud 12. juuni hommik. See oli siis meie retke viimane, 5 päev. Olin juba hommikuse kausitäie ära söönud, kui Osama järsku paadis oma norskamise katki jättis ning nina presendi alt välja pistis. Põõsa tagant ilmusid ka Leppneeme Krahv, Ummi ja Kobrased, kes saabusid öömajalt tagasi mööda kanalit Krahvi kummipaadil. On ikka ilus paat küll see Brig 450 - seepeale ristisin ta enda jaoks ümber Valgeks Luigeks.

Tegime kohvi ja uhhaa jäägist ei läinud kõhtude jaoks midagi kaduma. Kuigi kõik olid õhtusest natuke uimased, kippus selline magus nukrus hinge. Kõik olid suhteliselt sõnaahtrad nagu tajuksid, et nüüd tuleb pikk 64 km sõit üle järve ja siis ongi retk läbi. Homme on jälle tööpäev ja vastik esmaspäev. Olen ammu unistanud, kunagi saab inimkond nii tsiviliseerituks, et esmaspäevad keelatakse seadusega ära. Jah, aga kas mina ka niikaua elan, seda ma ei tea. Hakkasime paatidega kanalit mööda edasi, ehk siis põhjapoole põristama. Tagasi ja ümber saare polnud mõtet minna, sest saare ida osa ja Vene piiri vahel on ca 800 meetrit, millest paadiga saab sõita rannast umbes 400 kaugusel. Seega oht sattuda Venepoolele, tundmata kohalikke olusid, on suur ja mõttetu. Kui kanali põhjaotsast välja saime, jäi suu ammuli - Peipsi oli peegel mis peegel. No suur tänu Vana Jumalale - tõeline eesti mees! Me saime oma 5-päevase retke jooksul nii palju häid elamusi, et jätkub terveks halliks talveks. Loomulikult vajutasime kõik oma gaasikraanid põhja ja vormel 1 toimus sellel pühapäeval Peipsil. Schumi (alias Leppneeme Krahv ) koos Ummiga jagasid alguses esimest-teist kohta Alonso (alias Kobraste perekond) alusega. Räikkönen (alias Talis koos kambaga) jäid esialgu tahapoole. Meie siis Mel'iga hoidsime nagu Verstappen kindlalt tagantpoolt esikohta ja panime kõigile nii pika puuga, et 20 minutit peale starti me neid enda ees ei näinudki. Nagu Verstappen ikka, lasime ka meie mootori kokku. Alguses asi lausa ehmatas, kui suure hoo pealt kõik äkki vaikseks jäi. Esimene mõte oli, et kas mingit alkoholi paadis ka veel järgi on jäänud - oli. Vanaka plaskus oli paar tublit suutäit.

Ajal mil ma mõtteis juba 12 km kaldani Varnjani aerudega läbisin, avastas Mel bensupaagi imeliku sissepoole lohkus kuju. No muidugi olime õhutuskorgi kinni keeranud, et bensuhaisu ei tuleks ja unustasime selle uuesti lahti teha, mille pärast paak ennast vaakumisse tõmbas ja kütust peal ei saanud. Jee - Verstappenit me seekord ei teinud. Edasiste ebameeldivuste ärahoidmiseks-vähendamiseks otsustasime kalda lähedale hoida. Nii me siis sõitsime umbes 3 km kaugusel rannast: ilm oli fantastiline, taevas järve kohal pilvitu, päike säras, järve pind peeglis. Ütlesin Mel'ile, et võta kiirust maha - naudime parem - ega Tallinn eest ära ei jookse. Samas oli mu ütlemises nagu midagi prohvetlikku, sest nagu Mel hoo maha lasi, jõudsin ma veel karjuda - salavõrk ees, ning panime sellele täiega sisse. Mootori lõi tagant üles, aga kinni ei jäänud. Oleks suure kiiruse pealt, siis oleks vist ümber löönud. Oh seda hirmu ja lollust küll: salakalurid ei pane võrgu otstesse lipupoisid ja uputavad võrgud nats allapoole veepiiri. Ise käivad neid gps-ga leidmas, aga mida peab tegema siis juhuslik paadimees, kes neist ei tea. Edaspidi saime aru, et mõnikord pannakse siiski mingi tühi plastikpudel märgiks. Muidugi on järvel ka mõrdasid ja nende tähistusi ning neid on kaugele näha. Kallaste kohal oli näha kõrgeid punakaid liivakaldaid, mille järgi Kallaste on vist oma nimegi saanud. Kallaste sees on ka koopaid. Kui möödusime Rannast hakkasin silmadega juba Ove kodumaja otsima, mis on eespool. Kuna meil on suhteliselt kerge paat, siis ei pea me Omedu jõesuudmesse sõitma, et paati välja tõsta . Ove maja juures olid poisid juba randa tulnud ja lehvitasid meile, kui me äärepealt oleks mööda põrutanud. Astusime paadist maha ja andsime Ovele käppa. Olge tervitatud Emajõeretk 2005 eduka lõpetamise puhul. Ove vaatas muigega meie habetunud nägusid ja sellest võis välja lugeda - lõpuks said ka linnamehed aru, kui ilus on Eestimaa. Meie pilgud aga vastasid - kas Sina oled sellist 254 km pikkust retke teinud nagu meie ?!