Tagasi

Egiptus 2005

17-24.dets

Reisi pildid

Miks üldse Egiptus? Aga sellepärast et seal on... PÜRAMIIDID.
Start oli Aafrikasse 17. detsembril. Lend kulges plaanipäraselt, päike säras pilvedest üleval pool ja kõik näis kontrolli all, kuna istusin akna all ja sain taevastel asjadel pilku peal hoida. Hurghadas tervitas meid sirav päike ja ma olin rahul, et lõpuks on mul soe. Lennujaamas kohustuslik kava täidetud, sammusime oma reisijuhi tiiva alla, kes meid siis hotellidesse laiali jagas. Meie Meelisega viskasime kohvrid nurka Waves Resort'is. Tuba oli kasin, aga kuna seal oli olemas dušš ja peegel, konditsioneer ja teler, siis mulle pole rohkem vaja. Mel kibeles linnaga tutvuma, ehkki mina oleks unne vajanud. No läksime siis. Oo mai gaad! See oli hullumaja, mis saama hakkas. Jah, meid oli ette hoiatatud, et ei tasu kaupmeestele tähelepanu osutada. Kuid me oleme ju Eestist ja ometi hästi kasvatatud - kuidas siis niisama ära joosta... Ja me kuulasime ja kuulasime ja mind ajas nii naerma. Kuna meil puudus vajalik vastupanuvõime kohalikele müügimeestele, siis liikusime lõpuks kesklinna poole keset teed asuvat sõidupooli eraldavat riba. Sealset liiklust on kirutud, kuid ma ei tajunud otseselt mingit ohtu, et keegi mu alla ajaks. Nende liikluskultuur(itus) annab neile omamoodi au. Ja vahva on, kui taksod muudkui signaali annavad. Iga sekund on tunda et elu keeb. Esimene õhtu saime kokku eesti sukeldujate esindajatega Hurghadas, st Meelis sai, mina töllerdasin niisama kaasas, sest no vot vee alla ei vea mind keegi. Aga muidugi läks lahti agiteerimine: kuidas sa ikka ei sukeldu ja tead kui lahe see on. Mnjaa! Ega ma ei vaidle vastu- kindlasti on jube põnev ja Punase mere põhi veel pealegi ilus jne jne, aga no sorry - ega ma ei tule alla...mkmm:P Lõpuks pandi mulle kirja snorkeldamine, et siis esmaspäeval terve päev merel. Meelis broneeris endale kolm päeva sukeldumist...No tema elakski vees- kapten Nemo selline!
18. detsembri hommikul saime kokku Tiiduga, oma reisijuhiga. Panime kirja mõned väljasõidud: kaameliga retk kõrbesse päikeseloojangut vaatama ja Kairo. Ideaalis oleks tahtnud Luxorisse ka jõuda, aga inimvõimetel on piirid - ei saa olla ühel ajal kahes kohas. Päev möödus rannas ja õhtu Hurghadaga taastutvudes. Nüüd mind enam kaupmehed naerma ei ajanud, sest kaua võib ühte ja sama juttu kuulata: "you are my friend" ja "it's very good price". Käisin pea maas ega vaadanud ühegi kaupluse poole. Ja kui Meelis kuhugi pidama jäi, siis tõmbasin ta ära.
Istusime lõpuks oma tuttavasse kohvikusse For You. Pikka juttu polnud vaja heietada, sest tuttav kelner luges silmist juba meie soovi- Meelisele "Sakara Beer" ja mulle "fresh orange juice". Ja lisaks otsustasime proovida ikkagi kohalikku sööki ning Mel tellis prae. Ei pea just geenius olema ja ma teadsin juba ette, et ma ei tohiks seda süüa, aga ma sõin siiski. Ja kahetsus saabus esmaspäeva hommikul. Rohkem ma oma viga ei korranud ning elasin nädal aega Eestist kaasa võetud kiirnuudlite peal.
19. detsember. Nii tahaks magada, aga valge laev ju ei oota. Veetsime päeva merel. Jube külm tuul oli ja ma olin algul üsna pettunud, sest noh kuidas sa sellise ilmaga päikest püüad. Aga lõpp hea, kõik hea - sain oma annuse päikesevanni kätte ikkagi. Nii et päev läks täie ette. Ei, ei, ei vette ma ei läinud :D Meelis sukeldus kahel korral ja teisel ma juba hakkasin muretsema, sest ta ei oska ju piiri pidada ja läheb oma hulljulgusega liiale ning see ajab mind koledasti närvi. Aga kui sul ikka vee all nii palju kauneid modell-kalasid on, siis kuidas üks meesterahvas saaks neile vastu panna. Muidugi on vaja neid kõiki jäädvustada, et siis külmal talveõhtul miski saaks silma rõõmustada. Ja ma andsin Meelisele mõttes andeks.
20. detsember. Meelis veetis päeva merel, mina magasin poole lõunani ja siis läksin päikese kätte. Hotelli rand tegelikult ilus polnud, aga Mel on öelnud, et välised asjad ei tohi tähtsust omada ja ma püüdsin Egiptuses sellest juhinduda. Õhtul käisime taas El Souk'i ostukeskuse kõrval asuvas tuttavas kohvikus For You. Mel kiibitses vahepeal kõrval äris vesipiipusid ja Nasar, meie kelner, läks kohe appi seletama ja tutvustama, et mis ja kuidas. Üldse oli Nasar hästi tore ja viisakas. Võibolla tal on juba kogemus, kuidas eestlasi käsitleda :)
21. detsember. Ennelõuna veetsime rannas, kus Mel otsustas lõpuks proovida purjelauaga sõitmist. Kohaliku õpetajaga kaup koos, alustati õppetunniga. Mel küll algul arvas, et tal pole õpetust vaja, aga ma teadsin - lihtne ei saa see tuule püüdmine purjega olema. Ja mul oli õigus, sest Mel oli ikka algul päris äpu ja nalja oli palju, sest praktika käigus sai Meelis isegi kaile pihta. See tema hoogu ei kahandanud ja visadus viis sihile. Enne tunni lõppu hakkas asi juba ilmet võtma.
Peale kella kahte istusime hotelli fuajees ja ootasime giidi, kes meid kõrbesafarile toimetaks. Tuli särtsakas soomlanna ja juhtis meid autoni, mis oli takso. Juht oli lõbus egiptlasest vanamees ja auto oli üsna ajalooline, et mitte öelda eelajalooline. Ja sõiduelamus väärib eraldi ära mainimist. See oli hirmus... naljakas. Kui ta küsis, mis mu nimi on ja saades vastuseks Aari, siis löödi kohe lahti kohalikul rahvaviisil lauluke: aaarii...bhaari... haarii. Igal juhul mulle väga meeldis. Kahju et siin keegi mulle ei laula :( Päeva tipphetk oli siiski kaamel. Nad on eemalt vaadates nii armsad, aga nähes, kuidas kaamel ennast kokku pakib, siis käis mu peast läbi mõte, et ma ikka temaga ei sõida mitte kuhugi. Siiski ei jõudnud ma päris masendusse laskuda, kuna aeg on raha ja kaamelil taksomeeter tiksus. Koos teise eestlasest paariga alustasime rännakut päikesele vastu. Hirmus külm tuul oli ja ma vahet pidamata mõtlesin, et nüüd võiks juba päike loojuda ja kaamel koju kõndida. Meelise kaamel oli seotud minu kaameli taha ja see siis käis mind uurimas. Mel ütles et tee loomale pai ja mina muidugi tahtsin sõber olla ja tegin, aga kaamelile see üldse ei meeldinud. Ta avas oma suure suu ja lõpuks puristas ila. Õõvastav oli looma järgmine kord enda kõrval näha.
22. detsember. Reisi kõrgpunkt- Kairo. Teele pidime asuma kell 1.30 öösel. Ootasime oma giidi, aga ei saabunud kedagi. Lõpuks kell kaks vuhises sisse kena vihane noormees. Sähvis siia-sinna ja haaras me piletid ning kamandas bussi. Meile oli lubatud eestikeelset gruppi, aga maandusime venelaste keskel. Olime segaduses ja Meelis üritas küsida giidilt, et kuulume me ikka nende sekka. Selle peale nähvas kena närviline noormees, et kui ei meeldi midagi, siis kaduge välja kohe. Tõmbasin Meelise ikkagi istuma ja rahustasin ennast, et välised asjad ju ei oma tähtsust, peaasi et ma näen seda, mille pärast Egiptuses olen - püramiide. Teelt korjati veel kuhjas venelasi peale, kellest mõni sõi isuga ülejäänud giidi närvid ära, sest see kukkus juba kohalikus keeles lahmima.
Kairo näeb nii ebapealinlik välja kui veel üldse üks linn näha saab. Jube! Tolm, mustus, poolikud majad. Meelis algul arvas, et viibime äärelinnas, sellepärast selline vaesus, aga linnas meid ikka ringi veeti ja lõpuks tuli arusaamine, et Kairo ongi agul. Ei midagi suurlinlikku peale selle et seal on meeletult autosid, uskumatum liiklus kui Hurghadas ja palju musti inimesi. Aga suured ja väiksed murjanid olid nii lõbusad ning lehvitasid meile ja nooremad andsid bussi akna taga meelsasti komöödiaetendusi.
Aga Kairosse tasub minna, sest püramiide peab nägema. Vähemalt mina pidin ja vaataks veel. Mind oli hirmutatud pika ebamugava bussisõiduga, aga ma ei saa aru, kust need jutud küll pärit on. Mitte midagi ebamugavat ei olnud, tee polnud üldse pikk. Isegi meie kaaslased venelased olid vait. Nii et seda 5tunnist bussisõitu ei maksa küll karta. Enne püramiide korjati tänavalt üles Kairo giid. Tema välimus oli küll rohkem kohaliku väljapressija moodi, aga mul oli suva ja ma võtsin vastu otsuse et ei hakka oma väikest peakest tema jutuga koormama. Püramiidide juurest on pärit sõnapaar "egiptuse nuhtlus". Selliseid kleepekas-kaubitsejaid annab otsida. Hullemad kui uni! Tee aga temast ja kaamelist pilti NIISAMA, NIISAMA! Aga ega püramiididegi juures tasuta lõunaid ole, pärast lao pappi muidu litsub su kaameliga laiaks. Okei, meie ei langenud lõksu. Meelisel oli suitsupakk käes ja siis oli kaameliperemees ühe suitsu eest valmis kõigeks nagu hiljem selgus. Ta lausa sundis pildistama kui suitsu oli kätte saanud. Järgmine kaamelimees oli ka peagi jaol, tahtis ühte suitsu. Mel andis ja kohe nõudis mees et tehke pilti, sina seisa nii minu ja kaameli juurde jne jne. Aga meie kahtlustasime, et asi ei saa ikka nii ilus olla ja ütlesime, et ei taha mingit pilti. Seepeale andis kaamelimees pettunult suitsu tagasi.
Ausad poisid ;) Kõige tähtsam oli jäädvustada püramiide ja mind, et ma ikkagi olen seal käinud ja neid näinud. Meelis läks parema kaadri saamiseks eemale ja muudkui läks ja läks ja läks. Lõpuks ma sain juba tigedaks, et no dziisas! kuhu ta nüüd läheb koos mingite kaamelimeestega. Aga nemad tahtsid turistile näidata, kus saab teha hea ülevaatliku pildi kolmest püramiidist. Meelis tegi pildi ära, siis mehed ütlesid, et OK mine nüüd ise ka pildi peale, me teeme sinust ühe foto, aga Mel ei tahtnud. Siis pakuti et no tehku neist. Mel ei olnud üldse vaimustunud ja keeldus. Seepeale teatasid mehed kaamelite ja kaameliteta, et OK anna siis niisama raha :P Aga eestlasel on küüned ikka enda poole ja ihne on ta ka, nii et kohalikele jäid tühjad pihud. Kui Egiptuse suurim, Cheops'i püramiid, oli lähedalt ja kaugelt üle vaadatud, siis minu missioon oli täidetud ja võis Hurghadasse tagasi sõita, aga giid polnud seda meelt ja viis veel Sfinksi ka vaatama. Peale kultuuri arvati et annus šoppamist kuluks ka ära ja meid tassiti mingisse parfüümipoodi. Aga ka siin ei võtnud eestlased vedu, samas kui venelased olid tänuväärsed kliendid ja ostsid kokku ilmatu hulga kohalikke lõhnaõlisid. Järgmine üritus oli Papüüruse muuseum. Neid on Kairos igal nurgal. Meile näidati, kuidas taimest lõpuks paberieellane saab ja siis tegime kiire ringkäigu hiiglaslike papüürusmaalide vahel. Ja et ajalooannus ikka viimse piirini viia, käisime ka Egiptuse muuseumis. See oli hiiglaslik hoone täis sarkofaage ja suuri kujusid. Väljapressijast giid vedas rahvast ühe muistse kunstiteose juurest teise juurde ja see ei läinud mulle üldse peale. Ei suuda ma kellegi järel joosta! Ütlesin Meelisele, et parem käime omapead siin ringi, aga no ei saanud ma kaubale, temal vaja osaleda massistseenides. Prrr! Ja ma läksin ise üksinda kolama mööda suurt paleed. Kui ma olin väljunud just Tutanhamoni aardekmbrist, siis saabus sinna kari tuttavaid venelasi koos kantpeast giidi ja Meelis Voega. Peale seda õnneks oli suurrahva enamus poolt, et Hurghada poole kihutada. Olime oma ajagraafikust tublisti eespool ja hotelli maandusime veidi enne poolt ühtteist öösel.
23. detsembri päeva magasin maha, kuna ilm oli pilves ja kiirnuudlidieet oli mu viimase jõu röövinud. Meelis veetis päeva merel ja seekord ületas igasugust arukat mõistust, sest ta oli viimane, kes vee alt välja tuli ja kelle järgi kõik ootasid. Jumal tänatud, et ma kohal ei viibinud! (Seepärast lõppes ka mu sukeldumiskompuutril lennukeeld alles 3 tundi peale lendu tõusmist. Meelis)

Õhtul käisime taas vesipiibujahil. Meelis lubas oma vennale selle viia ja ei saa ju oma sõnu süüa. Astusime siis ühte ärisse sisse ja juba korraldati demonstratsioonesinemine vesipiibu alal. Mina sain kohe kingiks teise väikse skarabeuse, mis peaks õnne tooma ja selle peale olen ma jube maias. Meelis aga vaidles pikalt piibu hinna üle, kuni lõpuks teatas et ta nüüd lahkub. Kaupmees oli kole solvunud, et no kuidas küll...ma ju raiskasin su peale nii palju aega ja lõpuks sa ei ostagi. Ma ei tea kas Melil läks süda haledaks või sai ta tõesti hea hinnapakkumise, aga sealt väljus ta koos vesipiibuga. Õnneks:D
Hinna üle kauplemine käib sealse kombe juurde, aga meile on see ikka kole võõrastav. Teadsime et vesipiibu tubakat saab osta 10 LE üks plokk, aga kui esimest korda hinda küsid, siis teatatakse 45 ning lõpuks väljud poekesest ikkagi 10naela maksnud tubakaga. Tuleb järgmine ostja poodi, sellele teatatakse, et üks väike pakk tubakat on 5 LE'd. Saa sa siis neist aru! Milleks on vaja nii palju jama ajada! Samas on nad oma vaesuse ja meist kehvema elu juures palju ausamad, sõbralikumad ja rõõmsamad. Nii et selles osas tunnen ma egiptlaste suhtes kadedust.
24. detsembri öösel asusime tagasiteele. Oli pime ja ma istusin vahekäigu kõrval. Jube! Mind valdas paanika ja tahtmine lendurilt küsida, et oleme me ikka õigel teel. Seekord oli kodutee küll pikem kui lahkumine. Ja adaptsioon eesti ellu kestab endiselt:)

Aari Raidma, 27.12.2005